Ükskord kogunesid inimesed väikesesse linna, et arutada – kas kliima tõesti muutub, kas metsaraiet peaks piirama, kas loodusel on „õigusi”, ja kas inimene on ikka selle planeedi kroon.
Koosolek kestis tunde. Sõna said poliitikud, teadlased, ärimehed. Üks rääkis kasumist, teine eetilisusest, kolmas toonitas: „Aga kas see kõik ikka päriselt juhtub?”
Nende selja taga, akna taga, sadas vihma. Pika kuiva perioodi järel oli maa janune. Metsas tärkasid esimesed õrnad võrsed. Linnud punusid pesa. Jõgi murdis läbi oma kinni jäänud jääkaane.
Keegi ei kĂĽsinud neilt luba. Kevad tuli. Ilma aruteluta.
Samas istus akna ääres väike laps. Ta ei lausunud sõnagi, vaid vaatas, kuidas vihmapiisad jooksid mööda aknaklaasi. Ta sosistas vaikselt: „Elu ei pea ootama, kuni me oleme valmis. Ta lihtsalt tuleb.”
đź’Sa võid vaielda mineviku ĂĽle, aga elu juhtub ainult siin ja praegu. Ja loodus ei vaja sinu kinnitust – ta vajab sinu kohalolu. Sest kui sa liiga kaua arutad, võib elu sind lihtsalt mööda voolata.🌹