Nad olid koos olnud juba mitu aastat.
Ei olnud suuri reisipilte sotsiaalmeedias ega uhkeid kingitusi tĂ€htpĂ€evadel. MĂ”ni isegi imestas, kas see suhe ĂŒldse veel “sĂ€rab”.
Aga nad ei olnud kunagi ehitanud oma armastust sÀdeluse peale.
Ta Àrkas igal hommikul enne teda, vaid et kohv masinasse panna ja akna ees kardinad vaikselt kÔrvale nihutada. Mitte selleks, et muljet avaldada, vaid sest ta teadis, et tema naine armastab Àrgata pÀevavalgusse ja vÀrske kohvi lÔhna peale.
Kui ta nĂ€gi, et tal oli raske pĂ€ev, ei kĂŒsinud ta: “Mis juhtus?” Ta lihtsalt tuli ja pani muusika mĂ€ngima â just selle ĂŒhe vana laulu, mille jĂ€rgi nad kunagi köögis tantsisid, paljajalu, nĂ”udepesuvee sees.
Kui ta rÀÀkis millestki, mida ta maailmas muuta tahaks, kuulas mees, isegi kui see tundus utoopiline.
Ta kuulas, sest tema unistused olid ka tema omad.
Kui ta naeratas, tÔstis mees pilgu.
Kui ta ohkas, puudutas tema kÀtt.
Kui ta vaikis, jÀi temagi vaikselt tema kÔrvale.
See oli tĂ”eline romantika â see, mida keegi ei mĂ€rka, aga mida sĂŒdames tuntakse sĂŒgavalt.
See polnud punane roos 14. veebruaril, vaid friikartuli loovutamine viimasest portsjonist.
See polnud ƥampanja, vaid poolitatud ƥokolaaditahvel pÀrast pikka pÀeva.
See polnud ainult “Ma armastan sind”, vaid iga vĂ€iksemgi tegu, mis seda vaikselt kinnitas.
Ja kui nad istusid kord diivanil, jalad pĂ”imunud, vaikus toas ja maailm Ă”ues, vaatas naine talle otsa ja ĂŒtles vaikselt:
“Sa ei pea mulle midagi suurt tooma. Sa oled juba andnud mulle kĂ”ike â iga pĂ€ev. Ilma et sa isegi aru saaksid.”
Mees ei vastanud midagi.
Ta lihtsalt vÔttis ta kÀe ja hoidis seda, tÀpselt nii nagu esimesel korral.
Vaikselt.
Kohal.
TÔeliselt.
Romantika ei ela karpides ega kimpudes.
Ta elab pilgus, puudutuses, tĂ€helepanus…
KĂ”ige lihtsamates asjades…
Aga kui need on pĂ€riselt tehtud â need muutuvad kĂ”ige suuremaks.![]()
![]()
![]()
![]()

