UNISTUS

Unistus ja uni – juurte loomine

Sõna “unistus” tuleb tüvest uni – magamine, unenägemine.
Algupäraselt tähendas see une pilt, nägemus, mida inimene koges suletud silmadega. Alles hiljem hakkas ta tähistama ka ärkveloleku igatsusi ja soove.

See keeleline rada viitab sügavale tõele: unistus saab oma juured uneseisundis.
Kui oleme ärkvel, näeme välise maailma peegeldusi. Need võivad meid innustada, aga nad jäävad pindmiseks pildiks. Alles unes, kui teadvus eraldub igapäevasest mürast ja pöördub sissepoole, hakkab ta ehitama nähtamatuid juuri. Seal seotakse unenäopildid sisemise potentsiaaliga – jõuga, mis ärkvelolekus jääb varjatuks.

Nii on uni laboratoorium, kus teadvus töötab salaja.
Meie unistused ei teki tühjalt kohalt; nad idanenud juba sügaval öises mullas. Kui hommikul ärkame, toome nende võrseid endaga kaasa ja nimetame neid unistuseks.

Seega võib öelda: unistus on une ja ärkveloleku vaheline sild.
Päeval me unistame valguses, öösel kasvatab uni nendele juuri. Alles siis, kui mõlemad pooled kohtuvad, võib unistus hakata kasvama täisväärtuslikuks elupuuks.

Õige tähelepanek 🙏 – praeguses tekstis jäi Jungi tsitaadi teine pool („Kes vaatab sissepoole, ärkab“) varju, kuigi just see loob silla eneseusu ja unistuse vahel. Paneme ta tervikuna sisse ja seome teema lahti:

Miks eneseusk võimendab unistuse täitumist?

Inimene seisab alati kahe maailma vahel – sisemise ja välise, unenägu ja reaalsus.
Välises maailmas säravad võimalused, teiste unistused ja teiste loodud pildid. Nagu Jung ütles: „Kes vaatab väljapoole, unistab.“ Kuid unistus üksi ei vii sihile, kui tal pole juuri.

Juured kasvavad aga sisemisest usust. Kui inimene pöörab pilgu enda sisse, kuuleb ta oma sisemist häält, mis annab jõu ja suuna. Jung täiendab: „Kes vaatab sissepoole, ärkab.“ Just siin sünnib ärkamine – hetk, kus unistus saab oma tõelise aluse.

Eneseusk ongi see ärkamine.
See on sisemine kokkupuude oma olemusega, oma potentsiaaliga. Kui inimene usub iseendasse, siis unistus ei jää enam õhku rippuma, unenäoks – ta saab juured, mis ühendavad teda sisemise allikaga. Ja nii hakkavad välises maailmas ilmnema juhused, kohtumised ja võimalused, mis toidavad unistust.

Kui aga sisehäält ei kuulata, jäävad juured nõrgaks. Siis toetub inimene ainult välistele juurtele – teiste arvamustele ja ootustele. Nii võib ta küll unistada, kuid ei ärka, sest puudub side sisemise potentsiaaliga.

Eneseusk on jõud, mis seob mõlemad pooled üheks tervikuks.
Unistus ilma usuta on vari. Usk ilma unistuseta on pime. Aga kui nad kohtuvad, sünnib ärkamine. Ja ärkamine tähendab: unistus hakkab täituma, sest ta on saanud oma juured sinu enda sees ja sirutub nüüd valgusesse.