Isa ja poeg sõitsid rongis, mis liikus Tartust Valga suunas. 8-aastane poeg, kes rongiaknast välja vaatas, hüüdis üllatavalt: “Isa, isa, vaata, puud jäävad maha!”
Isa naeratas ja lähedal istunud noorpaar vaatas haledalt 24-aastase noormehe lapsikut käitumist. Peagi hüüdis poeg jälle: “Isa, isa, vaata, pilved jooksevad koos meiega!”
Noorpaar ei suutnud noormehe lapsikust kuulata ja üks neist ütles halvustavalt isale: “Miks te ei vii oma poega hea arsti vastuvõtule?” Isa naeratas õnnelikult ja vastas: “Ma tegin seda, me tuleme just haiglast operatsioonilt, mu poeg oli sünnist saati pime, ta sai täna endale silmad”.
See lugu illustreerib sügavat ja universaalset moraali – me ei saa täielikult mõista kellegi teise kogemusi või perspektiive enne, kui oleme kõndinud nende jalanõudes. Poisi reaktsioon maailma ilu ja ime üle, mida ta esimest korda näeb, on täis rõõmu ja lihtsat siirust, mida pealtvaatajad ei mõista. Kiire hinnang ja eelarvamused nende poolt, kes ei tea kogu lugu, näitavad, kui kerge on teha järeldusi ilma tausta teadmata.
Loo sõnum kutsub meid üles olema kaastundlikud ja avatud teiste lugude ja kogemuste suhtes. Iga inimene võib kanda endas lugu, millest meil aimugi pole, ja see lugu võib muuta meie arusaamist neist täielikult. Selle asemel, et kiirustada teiste üle kohut mõistma, võiksime pöörata tähelepanu ja avardada oma vaadet, olles valmis nägema maailma läbi teise inimese silmade – sõna otseses mõttes ja kujundlikult.
Tundmatu autor