„Ole rahul sellega, kes sa oled. Armasta oma puudusi, võta omaks oma veidrused,
teades, et sa oled ideaalne just sellisena, nagu sa oled.“
— Ariana Grande
Elas kord kuningas, kelle palee ümber laius kaunis aed. Seal kasvasid tamm ja mänd, roosid ja viinapuud, sirelid ja väiksed tagasihoidlikud lilled, mille nimesid isegi aednik ei teadnud.
Ühel hommikul, kui kuningas aeda jalutama läks, märkas ta midagi kummalist. Lehed rippusid longus. Õied olid kahvatud. Õhk oli vaikne, justkui oleks elu ise hinge kinni hoidnud.
Ta peatus vana tamme all. „Miks sa närbud?“ küsis kuningas. Tamm ohkas raskelt.
„Ma ei suuda olla nii kõrge kui mänd. Vaata, kui sirge ja võimas ta on. Mina olen kohmakas ja lai. Mu oksad ei sirutu taeva poole nii nagu tema omad.“
Kuningas liikus edasi männi juurde. „Ja sina?“ küsis ta. Mänd raputas oma okkaid.
„Mis kasu on mu kõrgusest, kui ma ei kanna magusaid vilju nagu viinapuu? Keegi ei tule minu juurde marju korjama.“
Viinapuu keerdus vaikselt mööda pergolat.
„Minu marjad ei loe,“ sosistas ta. „Mul pole selliseid lõhnavaid õisi nagu roosil. Keegi ei imetle mind, kui ma ei õitse.“
Roos langetas oma kroonlehed.
„Minu ilu on vaid hetkeline. Ma ei saa elada sadu aastaid nagu tamm. Ma ei sirutu kõrgele nagu mänd. Ma ei toida kedagi nagu viinapuu.“
Ja nii kaebas iga taim oma puudust.
Kuningas kuulas ja tema süda muutus raskeks.
🌸 Üks väike lill
Siis märkas ta midagi ootamatut. Aia servas, kivide vahel, õitses väike lill. Tema kroonlehed olid lihtsad. Ta ei olnud kõrge ega lõhnav ega viljakas. Ometi säras ta värskelt, justkui poleks ta kuulnudki teiste kaebusi.
„Miks sina ei närbu?“ küsis kuningas. Lill vastas vaikselt, aga selgelt: „Sest mind istutati siia selleks, et ma oleksin mina.
Kui sa oleksid tahtnud roosi, oleksid sa istutanud roosi. Kui sa oleksid tahtnud tamme, oleksid sa istutanud tamme.
Aga sa istutasid minu.“
Ta jätkas: „Ma ei tea, kuidas olla keegi teine. Ma ei pea teadma.
Ma pean lihtsalt õitsema nii hästi, kui oskan.“
Kuningas vaikis. Midagi temas ärkas.
Taipamine
Ta mõistis, et aed ei närbu mitte vee puudumise tõttu, vaid võrdlemise tõttu.
Tamm ei olnud loodud olema mänd.
Mänd ei olnud loodud kandma viinamarju.
Roos ei olnud loodud kestma sajandeid.
Igaühel oli oma koht. Oma rütm. Oma ilu.
Ja kui keegi püüab olla keegi teine, kaotab ta iseenda juured.
Kuningas kutsus kokku aednikud ja andis vaid ühe käsu: „Las iga taim kasvab oma loomuses. Ärge lõigake teda kellegi teise mõõdu järgi.“
🌼 Aed õitseb
Aegamööda hakkas aed muutuma.
Tamm sirutus oma raskuses väärikalt.
Mänd tõusis rahulikult kõrgusse.
Viinapuu kandis oma vilju.
Roos õitses lühidalt, aga täielikult.
Ja väike lill kivide vahel jäi samaks — lihtsaks ja õnnelikuks.
Aed ei olnud enam ühtlane.
Ta oli mitmekesine.
Ja just selles peitus tema ilu.
Lõppmõtisklus
Inimene närbub siis, kui ta mõõdab oma väärtust teiste mõõdupuuga.
Sa ei pea olema kellegi teine versioon.
Sa ei pea vastama iga ootuse kujule.
Sa ei pea elama kellegi teise elu.
Kui oled rahul sellega, kes sa oled,
kui sa ei võistle, vaid kasvad,
siis hakkad sa õitsema.
Ja kummalisel kombel — just siis hakkavad ka teised sind austama.
Sest maailm ei vaja rohkem koopiaid.
Ta vajab sind. Just sellisena, nagu sa oled. 💛