Väikeses külas mägede jalamil elasid kaks noort, Leena ja Jaan, kelle armastus oli kui kevadine oja – selge, tugev ja väsimatu. Nende õnnele tuli aga järsk muutus, kui Jaan pidi lahkuma kaugele linna, et oma peret toetada.
Enne lahkumist ütles Jaan: “Ma ei tea, kuidas me oma armastust säilitame, kui mäed ja teed meid lahutavad.”
Leena naeratas ja vastas: “Kui armastus on tugev, leiab ta alati tee, kuidas end väljendada.”
Aasta möödus. Iga päev kirjutas Leena Jaanile kirju, kirjeldades oma päevi ja jagades oma unistusi. Jaan, kuigi tihti väsinud linnaelu raskustest, leidis alati aega vastata, saates väikeseid joonistusi ja lihtsaid, kuid südamest tulevaid sõnu.
Ühel päeval tabas küla suurt tormi. Postiteed olid mitu nädalat suletud. Leena istus üksinda oma toas, tundes igatsust, mis täitis tema südame. Ta vaatas mägede poole ja ütles endale: “Kui armastus on tugev, siis ma ei pea kartma. Me leiame alati viisi.”
Torm vaibus, teed avanesid ja Leena sai Jaanilt paki. Seal sees oli väike maal, millel olid kujutatud nende kodumäed ja tormine taevas. Maali tagaküljel oli kirjutatud: “Armastus ei vaja alati sõnu. Ta on siin iga pilves, iga tuulepuhangus. Ta on me vahel, ükskõik kui kaugel oleme.”
See hetk kinnitas Leenale, et armastusel on tõepoolest oma keel, oma jõud ja oma tee. Isegi kui neid lahutasid ajutised takistused, oli nende ühendus tugevam kui miski muu.
Moraal: Kui armastus on ehe ja sügav, leiab ta alati viisi, kuidas end väljendada – olgu see sõnade, tegude või isegi vaikusena. Ta on kui sild, mis ületab igasugused takistused, ühendades südameid üle aja ja vahemaa. 
