Pablo Picasso istus hotelli fuajees, sigar sõrmede vahel, vaadates rahulikult möödujaid. Tema kohalolek tõmbas tähelepanu, kuid ta näis sellest olevat ükskõikne, süvenenud oma mõtetesse.
Üks noor ajakirjanik, kes oli kuulnud Picasso suurtest saavutustest, kogus julgust ja astus tema juurde. Paber ja pliiats käes, kummardus ta natuke ettepoole ning küsis:
“Ma palun vabandust, maestro, et teid tülitan, aga mul on üks küsimus. Kuidas sünnivad sellised surematud kunstiteosed nagu teie omad? Mis on teie saladus?”
Picasso tõstis pilgu ja naeratas kavalalt. Ilma sõnagi lausumata sirutas ta käe laual lebava ajalehe poole. Ta rebis sellest ühe lehe, keerutas selle hoolikalt kokku, signeeris selle sujuva liigutusega ja viskas siis lauale tagasi.
“Nii valmivadki surematud kunstiteosed,” ütles ta rahulikult, pilk täis irooniat.
Ajakirjanik jäi hetkeks jahmunult vaatama, teadmata, kas naerda või olla solvunud. Ta kogus ennast ja küsis ettevaatlikult: “Aga… kas kunst on tõesti nii lihtne?”
Picasso noogutas aeglaselt. “Kunst on sama lihtne või keeruline, kui sina selle enda jaoks teed,” vastas ta. “Inimesed otsivad sageli geniaalsust kohtadest, kus seda pole, või keeravad lihtsad asjad üle mõistuse keeruliseks. Mina lihtsalt loon. Ma annan endale vabaduse mängida ja olla mina ise. Seal peitubki surematuse võti – mitte protsessis, vaid vabaduses.”
Ajakirjanik jäi mõttesse. Ta mõistis, et Picasso sõnad ei rääkinud ainult kunstist, vaid ka elust. Võib-olla polnud surematus mitte ainult suurtel lõuenditel, vaid ka lihtsates hetkedes ja julguses olla tõeline.
Picasso tõstis oma sigari tagasi huultele ja suunas pilgu uuesti fuajee sagimisele, jättes ajakirjaniku koos tema küsimustega iseendaga. Ta teadis, et vastuseid ei saa alati sõnades anda – vahel tuleb need lihtsalt tunda.