Kord kõndis noor luuletaja Robert Browning oma mentori kõrval Inglismaa maastikul. Päike loojus aeglaselt, valgustades taeva erksate värvidega. Noor luuletaja oli täis küsimusi.
„Miks ma tunnen, et mu unistused on nii suured, et need on kättesaamatud?“ küsis noormees. „Kas ma püüdlen liiga kõrgele? Kas luuletaja elu peab olema nii keeruline?“
Mentor naeratas rahulikult ja peatus, osutades kaugusesse, kus mägi tõusis silmapiiril. „Vaata seda mäge,“ ütles ta. „Kas sa arvad, et see on liiga kõrge, et keegi saaks seda vallutada?“
„Jah,“ vastas noormees. „See tundub tohutu. Lihtsalt seista selle ees võib tunduda alandav.“
Mentor naeratas. „Aga kas sa tead, et isegi see, kes ei jõua mäetippu, saab jõuda kaugemale, kui ta kunagi arvata oskas? Mõnikord ei ole tähtis mitte see, kas sa jõuad tippu, vaid see, mida sa teel olles õpid.“
Browning jäi mõttesse. Tema mentor jätkas: „Unistused ei ole loodud selleks, et need alati täielikult täituksid. Unistused on selleks, et nad juhataksid meid kaugemale, kui me arvasime, et oleme võimelised minema. Kui sa püüdled tähtede poole, isegi kui sa neid ei haara, jõuad sa ikkagi kõrgemale, kui sa kunagi kujutleda võisid.“
Browning naeratas esimest korda pärast mitut pettumust. „Kas sa arvad, et ma suudan kirjutada midagi, mis elab igavesti?“ küsis ta.
„See, mida sa kirjutad, jääb elama nii kaua, kuni su sõnad puudutavad kellegi hinge,“ vastas mentor. „Ja ära muretse igaviku pärast. Ela ja loo praegu, sest iga sõna, mille sa kirjutad, on juba osa millestki suuremast.“
Sellest hetkest alates hakkas Browning oma loomingusse suhtuma uue kirega. Ta mõistis, et elu ja loovus ei ole võistlus, vaid teekond – unistuste poole püüdlemine on juba iseenesest suurim saavutus.
Moraal: Unistused ei pea olema ainult tippude vallutamiseks. Nad on valgus, mis juhatab meid kõrgemale ja kaugemale, kui me kunagi oskasime ette kujutada. 
