Lugu, mis põhineb sügaval mõttel: iga tõusmine tähendab ka millestki lahtilaskmist — mitte karistusena, vaid kui loomulik osa sisemisest kasvust.
Ta ei tundnud end tugevana, kui ta edasi liikus.
Ta ei tundnud end vaprana, kui lahti lasi.
Ta tundis end… tühjana.
Aga mitte katkisena — vaid nagu riiul, kuhu alles tuleb uus raamat.
Nagu tuba, millest on viidud vana mööbel, et valgus saaks sisse tulla.
Iga kord, kui ta tegi sammu kõrgemale — sügavamale iseendasse, kadus midagi selja taha.
Mõni harjumus.
Mõni suhe.
Mõni enese uskumus, millest oli kunagi kinni hoidnud nagu päästerõngast.
See polnud kerge. Aga see oli vajalik.
Ta küsis endalt: „Kas see on kaotus, kui ma ei mahu enam vanasse versiooni iseendast?“
Ja vaikus vastas: „See on tõestus, et sa arened.“
Ta sai aru:
Mitte kõik, mis lahkub, pole kaotus.Mõned asjad on lihtsalt lõpetatud peatükid, mis annavad ruumi järgmiseks.
Iga kord, kui ta loobus vanast mõttemustrist, vabanes killuke hingamisruumi.
Iga kord, kui ta ei valinud enam hirmu või enese pisendamist, tuli tema sisse uus valguse allikas.
Ja lõpuks ta mõistis: kasv ei karju. Ta sosistab. Aga ainult neile, kes on valmis kuulama… ja lahti laskma.
Muutumine ei tule läbi jõu, vaid läbi ruumi.
Läbi selle, mille me julgeme vabastada —
et iseendaga kohtuda järgmises kõrguses.