Ühel hetkel jäi ta seisma. Mitte füüsiliselt, vaid seesmiselt.
Kõik näis liikuvat edasi – päevad, inimesed, kohustused –, aga tema tundis, et jääb iseendast maha.
Ta ei osanud täpselt öelda, millal see algas.
Võib-olla siis, kui ta hakkas rohkem sobituma kui kuulama.
Võib-olla siis, kui ta täitis ootusi,
kuni kaotas kontakti iseenda vajadustega.
Ta märkas, et mõned inimesed tema ümber võisid karjuda, lahkuda, tõmmata piire… aga kui tema seda tegi, vaadati teda viltu.
Nagu kehtiksid temale teised reeglid.
Ta tundis: „Kui mina ütlen ei, on see liialdus. Kui nemad ütlevad ei, on see enesekehtestamine.“
See oli valus koht.
Ta polnud varem sõnastanud seda tunnet,
aga nüüd tuli see temani otse ja selgelt: „Mis pole lubatud härjale, ei tohiks olla lubatud ka Jupiterile.“
Ta naeratas nukralt. Mitte kibestunult – vaid ärkavalt.
Sel hetkel ta mõistis: „Ma ei pea kandma vaikides reegleid, mis on loodud ebavõrdsusest.
Ma ei ole madalam, sest ma ei karju. Ma ei ole vähem, sest ma ei tõmba tähelepanu. Minu väärtus ei sõltu teiste positsioonist – vaid sellest, kas ma ise end kuulen.“
Õhtul, kui ta istus akna all, ei olnud tal vaja midagi otsustada.
Aga ta teadis – ta hakkab nüüd teistmoodi kuulama.
Enda häält. Oma tõde.
Ja kui keegi järgmisel päeval küsis, kuidas tal läheb, ta ei vastanud enam automaatselt „hästi“.
Ta jäi hetkeks vait. Kuulas.
Ja alles siis ütles midagi, mis oli päriselt temalt.
Mõnikord algab enese leidmine mitte suure sammu, vaid ühe vaikse mõistmisega: et sinu koht maailmas ei sõltu hierarhiast, vaid aususest iseenda ees.