Minu “päris”paat ja aerud🛶🛶

Ta vaatas teisi.

Inimesi enda ümber. Teekaaslasi, võib-olla. Või lihtsalt rändureid samas jões. Mõned sõudsid kiirelt ja sihikindlalt, justkui teades täpselt, kuhu nad liiguvad. Mõned istusid paadis sirge seljaga, rahulikud ja enesekindlad. Mõni näis lausa hõljuvat – nagu vool ise oleks nad kaasa kandnud.

Tema paat seevastu kriuksus. Kõikus tuule käes.
Ja tema aerud…

Üks oli vana, ajaga tumenenud, teine veidi kõver – justkui kunagi murdunud ja seejärel ise parandatud.

Ta oli proovinud neid varjata. Vaadanud teiste aerusid ja mõelnud, kas temal on üldse õigus veel sõuda. Mõni päev libisesid käed varrest – mitte väsimusest, vaid kahtlusest.
„Kas ma jõuan nendega üldse kuhugi?“ küsis ta endalt.

Ta oli väsinud võrdlemisest.
Väsinud tundest, et jääb alati maha.

Ühel vaiksel hommikul pani ta aerud kõrvale. Vesi oli sile nagu peegel. Ja tema oma paadis – vaikuses ja üksi – vaatas esimest korda mitte teisi, vaid iseennast.

Vesi peegeldas nägu, mis polnud kaotanud, vaid elanud.
Silmi, mis olid näinud tormi ja selgust, kaotust ja taipamist.
Südant, mis ei otsinud enam tõestust, vaid kohalolu.

Ja ta mõistis: „Minu aerud on olnud minuga kogu tee. Need on kriimustatud, aga nad pole murdunud. Need pole täiuslikud, aga nad on päris. Need on MINU.“

Ta võttis need taas kätte.
Mitte häbiga, vaid tänutundega.
Ja kui keegi küsis, miks ta neid ei vaheta paremate vastu,
ta vastas rahulikult: „Sest ma ei sõua, et võistelda. Ma sõuan, et jõuda iseendani.“

Igaühel tuleb sõuda nende aerudega, mis tal on.
Ja vahel on just need, mis näivad väsinud, kõverad või veidrad, need, mis kannavad meid kõige sügavamasse rahusse.️