Lugu inimesest, kes pidas kaua pisaraid nõrkuseks, kuni ühel vaiksel hetkel mõistis, et nutmine ei lõhu meid – see peseb maha selle, mida me enam ei pea kandma. See on lugu kaastundest iseenda vastu ja lubadusest tunda kõike päriselt.
Ta oli õppinud varakult tugev olema.
“Ära nuta.”
“Hoia end üleval.”
“Sa pead hakkama saama.”
Ja ta hakkas.
Ta hoidis selga sirgena, naeratust näol, häält kindlana.
Aga tema sees… oli vesi, mis ei saanud voolata.
Iga kord, kui ta tundis klompi kurgus või silmi kipitamas, ta surus selle tagasi.
“Pole midagi. Ma saan hakkama.”
Aga vesi, mida ei lasta voolata,
muutub paisuks.
Ja paisud… murduvad.
Ühel õhtul, kui ta jäi üksi, midagi välist ei juhtunud.
Aga tema sees avanes ukseke – vaikselt ja vaevumärgatavalt.
Sinna uksesse astus väsimus, järel tuli kurbus, ja lõpuks, tasa nagu kevadvihm… pisarad.
Alguses ta ehmus.
“Ma ju ei tohiks…?”
Aga siis midagi tema sees ütles pehmelt:
„Luba. Luba endal tunda. Luba endal olla inimene.”
Ja ta nuttis.
Mitte valjult, mitte lõputult –
aga vabastavalt.
Selles nutmises ei olnud kaotust.
Seal oli vabanemine.
Selles peitunud jõud ei olnud karje – vaid vaikne taastumine.
Ta mõistis:
Pisaraid ei pea häbenema. Kaastunne enda vastu ei tee nõrgaks – see tervendab. Tõeline tugevus pole tunde matmine, vaid nende austamine.
Ja sellest päevast alates,
kui valu tuli,
ta ei sulgenud end.
Ta ütles: “Tule. Ma kuulan sind. Ma luban endal nutta, sest ma armastan ennast piisavalt, et enam mitte kõike alla neelata.”
Nutmine ei ole murdumine –
see on hinge loomulik viis öelda: ma tahan jälle hingata.
Kui lubad endale kaastunnet,
lubad endal paraneda.
Ja kui pisarad tulevad,
siis tea –
sa ei lagune. Sa puhastud. Sa vabastad. Sa elad.