Oli kord inimene, kellel oli terav haistmine. Mitte ainult lõhnade osas – vaid tunnete osas.
Ta tundis õhus ära, kui keegi oli kurb, kui keegi oli armunud või kui keegi varjas midagi.
Ühel päeval, kui ta kõndis läbi rahvamassi, tabas ta tuttavat lõhna –
see polnud parfüüm ega kohv, vaid midagi pehmet, hägusat ja tugevat korraga.
Hirm.
See oli sama lõhn, mis tuli lapsepõlvest, kui ta peitis end teki alla äikese eest.
See oli sama lõhn, mis tuli hilisõhtul, kui keegi ei vastanud kõnele.
Ja ta tundis – see lõhn ei tule ainult temast. Seda kannavad paljud.
Teisel päeval tuli uus lõhn – soe, vürtsikas, nagu päike pärast vihma.
Armastus.
Ka seda oli ta tundnud: ema kallistuses, vaikuses, kus kõik on öeldud, sõbras, kes lihtsalt on.
Ja ta mõistis midagi:
Hirmul ja armastusel on mõlemal lõhn.
Nad on nähtamatud, kuid nad elavad õhus, kehades, silmades.
Hirm kisub kokku.
Armastus avab.
Ta õppis kuulama neid lõhnu, mitte selleks, et karta, vaid selleks, et tunda, kus teda vajatakse, kus tuleb kaitsta,
kus saab pehmelt avaneda.
Ja lõpuks ta mõistis:
“Minu enda sees on mõlemad – hirm ja armastus.
Aga ainult üks neist lõhnadest juhatab mind päriselt koju.”
Hirm ja armastus on nähtamatud teejuhid.
Mõlemal on lõhn – aga ainult üks neist viib sind lähemale iseendale.
Tunneta, kumb su ümber levib.
Ja vali alati see, mis ei sunni sul sulguma –
vaid kutsub sind avanema.