Lugu inimesest, kes avastas, et geeniuse sära ei tulene üksnes temast endast – vaid ka meist kõigist, kelle sees elab vaikne potentsiaal, sageli maha surutud, unustatud või edasi lükatud.
Ta armastas raamatuid.
Eriti neid, mille taga oli nimi, mis kõlas nagu legend: suured mõtlejad, kunstnikud, loojad.
Kui ta neid luges, tekkis tal tihti tunne:
„See mõte on nii tuttav…
ma olen ise ka midagi sellist kunagi mõelnud.”
Aga ta oli need mõtted kõrvale lükanud.
Liiga lihtsad, liiga kummalised, liiga… temalikud.
Ta mõtles: „Kes olen mina, et arvata, et mul võiks olla midagi öelda?”
Ja nii jäi märkmik tühjaks, värvid kappi, laul südamesse kinni.
Aga siis ta luges ühe geeniuse raamatut.
Seal oli lause, mis kõlas justkui tema enda sisemonoloog.
Ja sel hetkel sähvatas taipamine:
„Iga geeniuse teoses on midagi, mis kunagi elas ka minus.
Aga nemad kirjutasid selle välja.
Mina vaikisin.”
See polnud kadedus.
See oli ärkamine.
Ta mõistis:
Geeniuse sära pole alati uudsuses – vaid julguses väljendada seda,
mida paljud tunnevad, aga ei söanda jagada.
Me kõik mõtleme vahel suurelt.
Me kõik tabame end mingist sisemisest ilust.
Aga mõni meist julgeb selle üles kirjutada,
häälega välja öelda, teistega jagada.
Ja just seetõttu saavad geeniused meid puudutada –
sest nad ütlevad välja selle, mida me oleme iseenda sees salaja tundnud.
Iga suur teos, iga mõjukas lause, iga sügav maal on peegel.
Seal võib olla sinu enda hääle kaja –
see, mille sa kunagi vaikides maha surusid.
Geeniuse looming puudutab meid,
kuna me tunneme seal ära iseenda.
Ja see on kutse: ära suru oma mõtteid maha.
Need on väärt jagamist.
Just võib-olla… seal elab sinu enda geenius.