Naine istus akna all ja vaatas, kuidas öö vajus linna peale. Tänavalaternad süttisid üksteise järel nagu mõtted, mis kunagi välja ei öeldud. Ta hoidis käes telefoni. Mitte selleks, et helistada. Mitte ka selleks, et keegi helistaks.
Lihtsalt selleks, et olla valmis… kui tema helistab.
Kuid õhtu möödus vaikselt. Nagu ikka.
Ja ometi – kui telefon ei helisenud, teadis ta, et see oli tema.
Sest mõnikord ei karju kaugused ega vaikused – need sosistavad. Ja tema vaikimine oli omaette keel. “Kui ma ei helista, siis tea, et see olen mina,” oli ta kord öelnud naeratades, mänglevalt. Aga nüüd, vaikuse sees, see lause peksles vastu südant nagu koputus uksele, mida ei avata.
Naine pani telefoni tagasi lauale, vaatas veel hetkeks pimenevasse linna ja naeratas õrnalt.
Vaikus polnud enam tühi. See oli täidetud temaga.
See lugu on poeetiline ja valusalt tundlik – see räägib armastusest, mis elab vaikuses, mitte sõnades. See puudutab igatsuse varjatud keelt, kus isegi helistamata jätmine võib olla side. Mõnikord räägivad vaikused sügavamalt kui tuhat sõna.