Mehed ei nuta

Kas maailmas on olemas veel lollimat, eksitavamat ja lausmürgisemat ütlust? Mis imeloom see mees on, et tema ei võiks nutta? Kas mehed naerda tohivad? Ka see on emotsioonide väljapurse – miks mehed naerda tohivad? Ja üleüldse, kes on pädev meile ütlema, milliseid emotsioone keegi tunda tohib, olgu ta mees, naine, täiskasvanu või laps?

Tegelikkuses algabki enamike jaoks säärane emotsioonide “töötlemine” juba varajasest lapsepõlvest. Käsi püsti, kes mäletab oma lapsepõlvest vähemalt ühte (kümmet, sadat) juhust, kui mõne täiskasvanu suust kostis lause: “Mis sa nüüd pillid, ise nii suur laps!”.

Milles seisneb see fenomen, et suured lapsed (või väikesed lapsed või ükskõik millised inimesed) ei tohiks nutta?

Kui veidigi asjasse süübida, siis ei ole nendele küsimustele vastuse leidmine kuigi keerukas ülesanne. Kõrvalseisjate jaoks on nutmine üks ebameeldiv ja hirmutav koletis, kellega kuigi meeleldi rinda ei pisteta.

Esmalt tuleb mängu see, et tihtilugu ei taheta või ei osata mõista, miks teine inimene nutab. Selge see – teise inimese pähe ei ole võimalik näha. Me ei tea, millised emotsioonid kellegi sees pulbitsevad, veel vähem näeme me seda, kuidas ja kui sügavalt see neid mõjutab.

Isegi, kui me saame aru, miks keegi nutab, siis see tundub üldjuhul meile endile äärmiselt tühise asjana. Kui laps pillab palaval suvepäeval poeuksest välja keksides maha oma jäätise, on paljudel väga keeruline mõista, miks sellise tühise asja pärast on vaja pisaraid valada. Vähesed oskavad aga mõista seda, et selle lapse jaoks on see tõenäoliselt kõige halvem ja õnnetum asi, mis temaga tol päeval juhtunud on. Rõõm maitsva ja jahutava maiuspala üle asendub karmi, täiskasvanuliku reaalsusega, et ta on oma maiusest ilma. Väikene laps ei mõista, ega peagi mõistma, et paarikümmend senti maksev jäätis on asendatav ja et see hirmus õnnetus on mõne hetkega parandatav.

Mingil eluetapil asendub väljend “Ise nii suur laps…” aga veelgi mürgisema väljendiga – “Mehed ei nuta.”. Meesterahvaid kasvatatakse maast-madalast teadmisega, et nad peavad olema sada protsenti ajast tugevad, vankumatud, kindlameelsed, vaoshoitud ja… emotsioonitud.

Oma tunnete väljendamine on teadupärast üks parimaid asju, mida inimene oma vaimse tervise ja heaolu silmas pidades teha saab. Selleks, et me saaksime oma tundeid täielikult mõista, neid aktsepteerida ja hakata tegelema nende algpõhjustega, peame me esmalt nendele tunnetele voli andma. Me peame need tunded lubama enda pähe, enda sisse ja see hõlmab enamasti ka nende tunnete välja näitamist – olgu selleks naer, mõtlikkus, pisarad või lihtsalt vaikusehetk iseenda seltsis.

Enamik meist on ühes või teises eluetapis üritanud end veenda, et pead liiva alla peites läheb probleem lõpuks ise ära. On aeg endale tunnistada, et see ei ole nii.

Läbi elamata, väljendamata ja aktsepteerimata tunded ei kao mitte kuhugi. Nad jäävad meie sisse paljunema ja oma aega ootama. Nagu sellest veel vähe oleks, tekitavad allasurutud emotsioonid omakorda tuska, frustratsiooni, kurbust, jõuetust ja masendust. Kuitahes palju me endale valetame, siis me ju tegelikult teame, et need tunded on meie sees olemas ja sotsiaalne surve neid alla suruda tekitab omakorda jõuetut ängi.

Tihti räägitakse, et Eesti mees on tundetu, tömp, romantikavaene, endasse tõmbunud ja igal moel külm inimene. Nüüd on aeg hoolikalt peeglisse vaadata ja küsida, kelle survel ja kasvatusel nad selliseks on muutunud? Kui paljusid mehi on nimetatud pehmodeks, mökudeks, nõrkadeks, äpudeks, eitedeks pelgalt selle tõttu, et nad just sedasama mürgist ahelat on üritanud murda, üritanud olla nemad ise?

Pisut lootust annab ehk, et selliste nõiaringide murdmiseks ei ole kunagi liiga hilja. Teisalt kustutab igasuguse lootuse see, et iga sotsiaalne muutus eeldab kolme asja, mida me kohtame sama tihti, kui mõõkhambulisi tiigreid Raekoja platsil – mõistmine, empaatiavõime ja koostöövõime.

Ühest küljest peavad mehed (ja olgem ausad – kõik inimesed, keda teema vähegi puudutab) enda seest üles leidma tahtmise ja jõu oma tunnetega tegeleda. Teisalt on meil vaja ühiskonnana õppida tolereerima fakti, et mitte ükski inimene ei ole vankumatu, nõrkusehetkedeta robot. Teoorias võiksime me olla üheskoos oluliselt tervemad, õnnelikumad ja tasakaalukamad inimesed. Praktikas on see kõik aga meie endi kätes.