Ühes soojade tuultega orus, kus päike küpsetas küpsete viigimarjade aroomi maa kohal, kasvas kaks puud – üks oli noor idamaine siiralt sirutuv puuke, teine aga sajanditevanune hõbekask, mille ümber rahvas tantsis ja laulis legende tema päritolu kohta.
„See puu on kasvanud kuningliku seemneist,“ rääkisid inimesed vanast kaskest. „Tema lehed ei lange enne, kui kuu ise kummardub talle. Tema vari ravib, tema oksad õnnistavad.“
Noor puu kasvas sealsamas – kasesalu serval. Tema seeme oli juhuslikult kandunud tuulehooga lähedale. Ta vaatas igal päeval kose poole, sirutas end valguse suunas, aga tema kasv jäi visaks ja vaevaliseks.
Kord ütles vana kask temale:
„Miks sa nii väga pingutad? Puhka minu varjus. Mina olen juba hiilgus – jää sinna, see kaitseb sind.“
Noor puu noogutas, ent vaikis.
Aastad möödusid. Inimesed kogunesid ikka kaskede ümber, räägiti nende ajaloost. Aga keegi ei märganud, et noor puu seadis end varjust välja, ponnistas läbi kivise pinnase, õppis taluma torme ja kuivust. Ta ei saanud tuge esivanemate hiilgusest. Ta sai tuge oma tahtest sirguda, isegi kui valgus oli napilt ulatumas.
Ühel päeval tuli suur torm, mis murdis mitmed vanad oksad. Vana kask jäi vait. Tema varjud hajusid. Inimesed ei saanud enam istuda tema lehtede all – ja vaikuses märkasid nad midagi: üks noor puu säras hommikuvalguses täies elujõus.
„Kes on see puu?“ küsis keegi.
Keegi vastas: „See on see, kes kasvas valguse poole, mitte varju sees.“
Sünnipärane hiilgus on meeldiv varjund, aga tõeline kasv sünnib valguseiha ja julguse kaudu sealt välja astuda.
Hiilgus, mida me pärime, võib meid kaitsta, aga ainult valgus, mille poole me ise sirutume, muudab meid elujõuliseks.
Sünnipärane hiilgus võib anda varju ja kaitset, kuid ainult see, kes astub sealt välja ja otsib omaenda valgust, saab kasvada tugevaks, elujõuliseks ja tõeliselt nähtavaks.
