On aegu, mil inimeselt võetakse peaaegu kõik. Aegu, mil turvalisus mureneb, rollid kaovad ja maailm, millele toetusime, variseb kokku.
Sellistel hetkedel kerkib esile üks küsimus: mis jääb alles siis, kui kõik muu on kadunud?
Kas inimene on vaid oma nimi, töö, staatus ja vara?
Või on temas midagi sügavamat — tuum, mis ei allu vägivallale, hirmule ega kaotusele?
See mõistulugu räägib ühest mehest.
Aga veel enam — see räägib inimesest meis kõigis.
See räägib piirist, milleni maailm võib minna. Ja piirist, millest ta ei pääse üle.
Sest on olemas midagi, mida ei saa ära võtta.
Austria psühhiaater kõnnib vaikides läbi laagriõue. Tuul on külm. Taevas on hall. Kõik väline on temalt võetud — kodu, töö, nimi, väärikus.
Ta peatub. Libistab käe mantlitaskusse.
Seal on kortsus paberitükk. Ta avab selle aeglaselt.
Sinna on kirjutatud juudi usu keskseim usutunnistus — palve, mis on kandnud rahvast läbi sajandite, läbi pagenduste ja pimeduse.
„Kuula, Iisrael, Issand, meie Jumal, Issand on üks. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma hingest ja kõigest oma väest.”
Need sõnad on pärit Toora’st ja neid tuntakse nime all Shema.
Ajal, mil kõik välised tugipunktid murenevad, jääb alles see, mida ei saa ära võtta.
Neid sõnu on lausunud põlvkonnad.
Neid on sosistatud templites, kodudes ja vangikongides.
Neid on korratud siis, kui inimlik lootus on kustunud.
Austria psühhiaater — Viktor Frankl — mõistis midagi, mida ei saa õpetada loengusaalis, vaid ainult kannatuse äärel.
Temalt võeti kõik väline.
Aga mitte sisemine hoiak.
Mitte vabadus valida oma suhtumine.
Mitte usk tähendusse.
See paberitükk ei olnud lihtsalt palve.
See oli piir, milleni maailm võis minna — ja mitte sammugi edasi.
„Armasta Issandat kõigest oma südamest…”
See tähendab — isegi siis, kui süda on murtud.
„…kõigest oma hingest…”
See tähendab — isegi siis, kui hing on läbi katsumuste kulunud.
„…kõigest oma väest.”
See tähendab — isegi siis, kui jõudu näib enam mitte olevat.
Laagris võis ära võtta leiva.
Võis ära võtta kodu.
Võis võtta nime ja numbri asemele anda.
Aga ei saanud võtta seda, millele inimene otsustab tähenduse anda.
Ja siis sündis vaikne paradoks: Mida vähem tal oli, seda selgemaks sai see,
kes ta on.
Välised kihid põlesid maha. Alles jäi tuum.
Ja tuuma ei saanud puutuda.
Hiljem sõnastas ta selle nii:
„Inimeselt võib võtta kõik peale ühe asja — viimase inimliku vabaduse valida oma hoiak igas olukorras, valida oma tee.”
— Viktor Frankl
Ja võib-olla ongi see vastus mõistatusele.
See, mida ei saa ära võtta, ei ole leib.
Ei ole nimi. Ei ole vabadus välises tähenduses.
See on sisemine otsus jääda inimeseks.
Ja seni, kuni see otsus elab, ei ole inimene kunagi täiesti vang.