Kui armastus tärkab harmooniast, saame tunda edukat elu, rahulolevat elu, kus armastus jätkab süvenemist, sest ei sõltu millestki välisest, vaid millestki seesmisest. Armastus ei sõltu ninast ja nina pikkusest, vaid seesmisest tundest, et kaks südant tuksuvad samas rütmis. See rütm võib edasi kasvada, sel võivad tekkida uued sügavused, uued ruumid.
Armastus ei tunne armukadedust, armastus ei tunne kaebamist. Armastus on sügav mõistmine. Sa armastad kedagi – see ei tähenda, et teine peaks sind samuti armastama. See pole leping. Armastus pole midagi, mida üritad saada teiselt. Ja selline on olnud kogu armastuse ajalugu – kõik üritavad seda saada teiselt, nii palju kui võimalik. Mõlemad üritavad saada ja loomulikult ei saa keegi midagi. Armastust ei saada. Armastust antakse. Aga anda saad ainult siis, kui sul on.
