Naine oli aastaid otsinud vastuseid: Kuidas olla õnnelik? Kuidas leida rahu? Kuidas tunda end armastatuna?
Ta oli proovinud kõike – uusi suhteid, tööalaseid edusamme, vaimseid kursusi, tervislikku eluviisi. Kõik andsid korraks midagi… aga mitte seda pĂĽsivat kohalolu, mida ta igatses.
Midagi jäi ikka puudu. Midagi oli alati „veel vaja”.
Ăśhel päeval, kui ta oli väsinud otsimisest, istus ta metsa all vana kase alla. Ta ei oodanud enam midagi. Ta lihtsalt… istus.
Ja selles vaikses istumises hakkas tema sees kostuma midagi uut. Või pigem – vana ja unustatud.
See ei olnud hääl, vaid tunne.
See tunne ütles: „Sa ei pea leidma midagi, mida sul pole. Sa pead vaid meenutama seda, mis sa oled.”
Ja korraga tuli taipamine.
Ta oli püüdnud elada elu, mis sobis maailmale. Tema mõtted, valikud, isegi tunded – olid sageli tulnud hirmust, mitte armastusest. Ta oli uskunud, et peab midagi tõestama, et olla väärtuslik.
Aga selles vaikuses sai ta aru: Tõeline õnn on olla kooskõlas oma hinge olemusega – armastuse, rahu ja rõõmu seisundiga.
See ei ole midagi, mida saavutada. See on midagi, mida mäletada ja elada.
Ta tõusis puu alt. Mitte uue inimesena, vaid inimesena, kes lõpuks tuli endale järele.
Me ei saa sundida õnne endas sündima.
Aga me saame lõpetada selle eest põgenemise.
Ja siis – me kohtume sellega seal, kus me juba oleme.
