Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.
Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru.
Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”
Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu kĂĽsimus, millele polnud veel vastust.
Kuni ühel päeval kohtas ta metsateel vanemat inimest, kes istus murul ja vaatas päikest, justkui näeks esimest korda.
Inimene kĂĽsis:
“Kuidas sa jaksad nii rõõmus olla, ilma et midagi erilist juhtuks?”
Vanem inimene naeratas ja vastas:
“Sest ma ei oota, et elu mind inspireeriks.
Ma olen ise see, kes elu sütitab.”
Ta jäi nende sõnade üle mõtlema. Ja kuulis siis enda sees vaikset häält, mis ütles: “Entusiasm on elu vundament. See ei ole tulemus, vaid algus.”
Sellest päevast alates hakkas ta harjutama uut viisi elamiseks.
Ta otsustas, et iga päev on nagu tühi lõuend, kuhu tema ise toob värvid – läbi rõõmu, tänutunde, uudishimu.
Ta ärkas, valides väikese rõõmu: tass kohvi, jalutuskäik, uus mõte.
Ja avastas, et päevad muutusid.
Mitte sest elu oleks muutunud, vaid tema suhtumine oli muutunud elu sees.
Ta hakkas märkama ilu, mis oli kogu aeg olemas olnud.
Inimesi, kes naeratasid, väikseid kingitusi päevas, isegi omaenda häält, kui see kõlas siiralt.
Ja ühel päeval ta mõistis: “Ma olen iseenda elu valgus. Mina õpetan endale, kuidas süttida.
Mina olen oma elu suurim inspiratsioon.”
Entusiasm ei ole midagi, mida ootad – see on midagi, mille valid.
See on sisemine tuli, mis teeb iga päeva väärtuslikuks, isegi kui midagi suurt ei juhtu.
Kui sa õpid end ise sütitama,
oled sa iseendale parim õpetaja.
Ja iga päev saab alguse sügava, elusa jah-sõnaga elule.