Samuel Richardson, tuntud kui kirjade vormis romaanide meister, istus kord oma väikese kabineti akna all, kirjutades vastust lugejalt saadud kirjale. Lugeja, noor naine, oli kirjutanud talle, kuidas tema raamatud olid aidanud tal leida julgust seista oma pere survele vastu ja teha elus valikuid, mis lähtusid tema südamest, mitte teiste ootustest.
Richardson sulges kirja lugemise järel hetkeks silmad ja ütles endale: „Sõnad on tõepoolest nagu seemned. Sa ei tea kunagi, millisesse pinnasesse need langevad ja kui kõrgele need kasvavad.“
Oma vastuses kirjutas ta:
„Kallis neiu, mul on rõõm teada, et minu lihtsad read on andnud teile jõudu ja selgust. Kuid ärge unustage, et tõeline tugevus peitub juba teie enda südames. Kirjaniku ülesanne on ainult peegel – tuua esile see valgus, mis teie hinges juba särab. Julgege elada oma tõde ja maailm vastab teile sellega, et avab uksed, millest te ei teadnud, et need olemas on.“
See lugu tuletab meelde, et tõeline inspiratsioon ja muutus algab iga inimese enda seest, kuid sageli vajab see väikest tõuget – olgu see läbi raamatu, sõbra või hetke vaikuse, kus maailm oma sõnumeid sosistab.
