“Kes ma olen, et kohut mõista? Kes olen mina, et anda hinnangut teistele inimestele?”
– Kobe Bryant
Noorpaar kolis uude naabruskonda.
Järgmisel hommikul, kui nad hommikusööki sõid, märkas naine aknast, kuidas naabrinaine pesu nöörile riputas.
“See pesu pole eriti puhas,” ütles ta. “Tundub, et ta ei tea, kuidas õigesti pesta. Ehk vajab paremat pesuvahendit… või minu abi.”
Mees vaatas aknast välja, kuid jäi vaikseks.
Nii kordus see päevast päeva. Iga kord, kui naabrinaine pesu kuivama pani, kordas noor naine sarnaseid märkusi.
Ühel hommikul, kuu aega hiljem, imestas naine: “Vaata, lõpuks on pesu puhas! Huvitav, kes talle seda õpetas?”
Mees naeratas ja vastas rahulikult: “Ma tõusin täna vara ja puhastasin meie aknad.”
See, mida me teistes näeme, sõltub sageli sellest, kui selge on aken, mille kaudu me vaatame – ehk meie enda sisemaailmast.
Paljud tunnevad end näiliselt turvalisemalt, kui nad annavad teistele halvustavaid hinnanguid. Aga kellegi põlastamine ei tee meist paremat inimest – see hoopis mürgitab meie enda südant.
Kui sa pöörad pilgu enda sisse ja hoolitsed oma elu, mõtete ja tunnete puhtuse eest, siis märkad, et ka maailm sinu ümber muutub selgemaks ja pehmemaks. Tihti ei ole probleem mitte teises inimeses, vaid tolmus meie oma aknaklaasil.
Ära anna teisi hinnates hinnangut nende väärtusele – sa annad hinnangu iseendale.
Halvustamine ei määra, kes nemad on.
See määratleb, kes oled sina.
Nii et enne kui kiirustad kedagi arvustama, küsi endalt: “Kas ma vaatan tõesti neid… või omaenda peegeldust läbi määrdunud akna?”