Ta oli varem pingutanud, et meeldida. Naeratanud veidi rohkem, kui tahtis. Vaikinud, kui süda soovis rääkida. Tahtnud olla kõigile valguseks – isegi siis, kui tema enda tuli hakkas kustuma.
Aga mida enam ta õppis iseend kuulama, seda vähem jäi ruumi teesklusele. Ta ei jaksanud enam kanda sõnu, mis polnud ausad. Ta ei suutnud enam seista kohtades, kus süda vaikis hirmust.
Ühel hetkel ta lihtsalt… jäi iseendaks. Vaikselt, survestamata. Ausalt. Siiralt. Ja siis juhtus midagi, mida ta varem kartis – mõned inimesed läksid.
Aga nende lahkumine ei lõhkunud teda. See ei olnud kaotus. See oli kergendus. Vabanemine.
Sest need, kes ei püsi meie valguse kõrval, kui see tuleb mitte etenduse, vaid tõe kaudu – ei olnud kunagi siin meie terviklikkuse pärast. Nad olid peegel teatud eluetapist. Nüüd oli aeg edasi liikuda.
Ja peagi… tuli rahu. Ja koos rahuga tulid uued hääled. Uued silmad, mis nägid, ja südamed, mis ei kartnud olla ausad.
Ta mõistis: „Kui mu kavatsused on puhtad ja süda siiras, ei pea ma kedagi taga ajama. Need, kes jäävad, jäävad tõe juurde. Need, kes lähevad, annavad mulle tagasi iseenda ruumi.“
Ta ei kaotanud enam kedagi – ta ainult vabastas.
🌹Ausalt elades ei hoia me inimesi kinni. Aga me ei kaota kunagi ka iseennast.🌹