Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt.
Naabrid vaatasid ĂĽle aia ja kĂĽsisid:
“Mis sa sinna mulda panid?”
“Usalduse,” vastas ta.
“Ja?”
“Ja õige suhtumise.”
Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole garantiid?”
Ta raputas pead: “Mul on iseenda usk. See on tugevam kui iga retsept.”
Alguses ei juhtunud midagi. Päevad möödusid, vihm ja päike tulid ja läksid. Mõnikord tuli kahtlus. Mõnikord hirm. Aga ta märkas, et iga kord, kui ta läks aeda lootusetuna, jäi pinnas kuivaks. Kui ta läks armastusega, juhtus midagi nähtamatut – nagu muld ise hakkaks hingama.
Aegamööda tärkas esimene roheline ots. Väike, vaevumärgatav, kuid elus.
Ja sellel hetkel sai ta aru – ta ei kasvatanud ainult taime. Ta kasvatas iseennast.
Iga päev õpetas talle midagi.
Kannatlikkust. Enesekehtestamist. Vastupidamist. Tänulikkust.
Ja kõige rohkem – usku oma teekonda, ka siis, kui keegi teine seda ei näe.
Kui taim lõpuks õide puhkes, tulid naabrid tagasi. Nad ei osanud öelda, mis taim see oli.
Aga nad tundsid selle ümber rahu ja jõu lõhna.
Ja küsisid, mida ta siis õigupoolest kasvatas.
Ta vastas: “Enda sees kasvas usk. Ja see tõi edu.
Sest kui usud endasse ja hoiad õige suhtumise, siis edu ei saa mitte tulemata jääda.
Ta ei kiirusta… aga ta tuleb alati.”
Elus pole alati kohe näha, mis idaneb.
Aga kui sa usud iseendasse ja hoiad südame õigel lainel, siis oled sa iseendale parim õpetaja – ja kõige avatum õpilane.
Edu ei ole eesmärk.
See on kingitus neile, kes juba elavad oma tõde. 