Armastus on tuli.
Kirg, mis süttib silmapilgust ja haarab hinge nii, et sa ei saa ega tahagi lahti lasta.
See on igatsus, mis tungib läbi naha ja luude, vajadus, mis ei küsi loogikat ega luba.
Armastus on hoolimine – selline, mis paneb su nägema teist inimest tervikuna, tema haavade ja valgusena, tema varjude ja võluna.
Armumine on hüpe tundmatusse –
nagu astuksid võõrasse vette, teadmata selle sügavust, aga olles täiesti kindel, et sa ei upu.
Vähemalt mitte täna.
Vähemalt mitte temaga.
Armastama peab suurelt.
Kogu hingest, kõigi rakkudega.
Julgeda anda end tervikuna – ja loota, et sind võetakse vastu samasuguse terviklikkusega.
Kuidas teada, et just tema on “see õige”?
Ära kuula mõistust.
Mõistus loendab riske, süda teab teed.
Süda ei kahtle.
Süda sosistab vaikselt, aga veendunult:
“Tema on kodu.”
Elu pole loodud emotsioonituks kulgemiseks ega lõputuks valu talumiseks.
Elu on armastamiseks.
Elu on armastuseks.
Kui sa ei armasta, siis oled nagu kest – olemas, aga mitte elus.
Armastus ei ole ainult tunne. See on otsus, kohalolu, julgustamine, hoidmine.
See on vabadus ja seotus korraga.
Ja kui see tuleb – päriselt – siis sa tead.
Sest su süda vaikib ära.
Ja samal ajal hüüab:
“See ongi see.”