Ta ärkas keset ööd — mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.
Alles hetke pärast meenus talle unenägu.
Unenägu, kus tema südames elasid mesilased.
Väikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lärmi ega rahutust, vaid lohutust.
Nad ei tiirutanud lillede ümber, vaid töötasid vaikselt… tema sees.
Tema läbikukkumiste kohal.
Tema kaotuste kohal.
Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei näinud.
Ta nägi, kuidas need tillukesed olendid kogusid nektarit mitte õitest, vaid elatud valust —
nagu oleks iga valus hetk olnud peidus seemnena, mis vajas vaid kannatlikkust, et muutuda meeks.
Ja nad tegid seda.
Vaikselt. Armastusega. Targa sihikindlusega.
Tema sĂĽdames. Tema enda sees.
Kui ta ärkas, jäi ta kauaks lebama.
Vaikus tema ĂĽmber ei olnud enam tĂĽhi.
Midagi temas oli muutunud.
Mitte kõik ei vajanudki parandamist.
Mõned asjad vajasid vaid lubamist muutuda millekski muuks.
Kõik, mida ta oli kunagi häbenenud, kartnud või kahetsenud,
polnudki raisku läinud.
Need olid saanud teiseks aineks:
Mitte koormaks, vaid allikaks.
Mitte takistuseks, vaid tasaseks nektariks.
Sellest ööst alates ei kartnud ta enam, kui elu ei olnud hell.
Ta teadis nüüd, et kuskil sügaval tema sees töötab edasi mesila,
mis muudab ka kibedad hetked magusaks, kaotused kingitusteks,
ja eneseleidmise teekonna kuldseks, vaikseks valguseks — mis elab nüüd tema sees.
Sest miski pole päriselt kadunud,
kui su sĂĽda oskab sellest teha mett.