Päris ausalt. Ma küsin teilt täiesti siiralt – kas sa tunned end armastatuna? Kui tihti, kas alati? Kelle poolt sa end armastatuna tunned? Kas sa oled kindel, et sinu lähedased tunnevad end sinu poolt armastatuna? Et oma mõtet mitte liiga keeruliseks ajada, toetun ma siin näites paarisuhtele, kuid teoreetiliselt võib sama mõtet rakendada mistahes lähedasele suhtele.
Niisiis – kelle õlule toetub armastuse raske koorem?
Ühest küljest tahaksime me tunda, et meie partner tekitab meis sooja, hoitud, ihaldatud ja armastatud tunde. Meie partner tunneb meid läbi ja lõhki. Ta teab, mis on meile suurimaks lohutuseks, parimaks hingeraviks ja kõige kodusemaks ja hubasemaks tundeks. Nendel päevadel, kui me vaatame peeglisse ja raputame õudusest pead ja meie partner meid siiski põsele suudleb ja taevani kiidab. Kõlab justkui idüll, eks?
Selle näite kohaselt lasuks armastatud tunde tekitamise kohustus justkui meie partneril. Armastatud tunde tekitamine on tema ülesanne.
Teisest küljest on meie endi ülesandeks leida need pisiasjad, mis meis armastatud tunnet tekitavad. Meie partner – olgu selleks elukaaslane, sõber või pereliige – võib meie vahelisse suhtesse panustada kuitahes palju, kuid kui me seda näha ja hinnata ei oska, siis meil ei olegi võimalik end armastatuna tunda. Kõlab loogiliselt, eks? Selle näite kohaselt kuulub vastutus armastatud tunde tekitamise eest meil endil.
Hinnake nüüd objektiivse kõrvalseisjana, kummas rollis teie end sagedamini leiate? Olete te pigem “andja”, “saaja” või on teie suhetes seis pigem võrdne? Objektiivsus ja ausus on siinkohal võtmetähtsusega. Kui sa enda suhet ausalt hindad, saad (loodetavasti) lihtsa vaevaga sisse viia korrektuurid, mis suhte paremasse tasakaalu sätib.
Ideaalses maailmas jaguneks see “kohustus” partnerite vahel võrdselt, kuid me oleme kõik piisavalt täiskasvanud, et teada, et maailm ei ole ideaalne. Paraku kujunevad enamikes suhetes “andja” ja “saaja” rollid – mida sügavamaks lõhe nende vahel käriseb, seda suuremaks muutuvad probleemid. Üks osapool tunneb, et tema pingutusi ja armastust ei hinnata, teine osapool ei mõista, miks armastus ja hool aina kaugemaks jäävad. Halvimal juhul kujunevad pikapeale välja lahku kasvamine, allasurutud emotsioonid, lahendamata probleemid ja äng.
Kui sa oled “andja”…
Sinu ülesanne on võtta tükike sellest armastusest, mida sa välja kiirgad ja suunata see iseenda suunas. Armasta end piisavalt. Armasta end piisavalt, et jätta osa hoolt ja soojust ka endale. Sa ei ole kohustatud olema iga haava plaaster ja iga põletushaava salv. Sinu energia kuulub sinule ja kogu energia loovutamine teistele ei ole õiglane. Sina oled sama tähtis, kui sinu partner.
Kui sa oled “saaja”…
Istu hetkeks ja lase peast läbi mõned kõige soojemad hetked, mida su partner sulle pakkunud on. Tuleta värvikalt meelde, milliseid emotsioone see sinus tekitas. See õnnetunne, joovastus, üllatus, rõõm. Sa olid hellitatud, hoitud, armastatud. Sa olid heades kätes.
Eeldades, et sa hoolid oma partnerist kogu südamest, siis sa ju soovid, et tema end täpselt sama hästi tunneks. Mõtle, kas sa oled teinud piisavalt, et tema end sama eriliselt tunneks? Kui ka ei ole – pole vaja meelt heita. Seda viga ei ole keeruline parandada.
Üsna paljud peavad selliseid asju liialt abstraktseks, tühiseks, kohati lausa pseudoprobleemiks. Kõige ainulaadsem väljend, mida ma seni kuulnud olen on “suhte peenhäälestamine” ja ma pean tunnistama, et minu meelest kõlab see üsna ägedalt ja asjakohaselt. Iga peenhäälestus, mida sa oma suhtes sisse suudad viia on samm lähemale harmooniale, ideaalsele dünaamikale ja kooskõlale. Iga peenhäälestatud ja tasakaalustatud aspekt sinu suhtes on oluliseks alustalaks kaljukindlale suhtele.
Aga no mida mina ka tean.
✒️Thor Cresado, vabakutseline kirjanik