Enne kui saame õppida ennast armastama, peame sageli läbima vaikse ja isikliku tee — tee, mis algab andestusest iseendale.
Andestus on nagu ukse avamine tuppa, kus valgus on kaua oodanud. See vabastab meid mineviku raskustest, loob ruumi hingata ja näha end uue pilguga.
Kui andestus on andnud meile vabaduse, saab alata järgmine samm — armastuse kasvatamine enda vastu.
Enesearmastus on justkui seeme, mille istutame vabastatud pinnasesse. See vajab hoolt, ausust, teadlikkust ja valmisolekut näha end mitte ainult oma vigade, vaid ka oma ilu ja väärtuse kaudu.
Need kaks teekonda on nagu ühe ja sama mündi kaks külge.
Andestus toob rahu südamesse.
Armastus annab jõu, et rahus elada.
Nii sünnib sisemine kodu, kuhu võid alati naasta — koht, kus sa oled samaaegselt oma mineviku laps ja tuleviku täiskasvanu, ja mõlemat hoiab sinu tänane süda.
