Kujuta ette, et kõnnid mööda iidset rada, mis kulgeb läbi metsade, mägede ja avarate aasade. Tee on kulunud, selle kivid siledaks tallatud paljude jalgade poolt, kes enne sind on kõndinud, otsinud ja leidnud.
Sellel teel kõndides kuuled, kuidas mineviku sosinad sind saadavad –
vanad laulud, õpetused, hoiatavad lood.
Sa kuuled, kuidas need sõnad põimuvad kokku kui peenelt kootud kangas:
„Elu on kannatus, ära karda valu.“
„Rahu on tasu, mis ootab kannatlikku.“
„Ole tugev, ära murdu.“
Ja sa kordad neid sõnu, sest need kõlavad nagu tõde.
Aga nad on teiste tõed – laenatud tarkused, nagu rännakukott, mille oled kaasa võtnud, teadmata, mida see tegelikult kannab.
Siis ühel päeval sa peatad end, vaatad üle õla ja mõistad – need sõnad pole sinu omad.
Need on kellegi teise kogemused, kellegi teise hirmud, kellegi teise lootused.
Need võivad olla õiged, aga nad pole sinu tõde.
Nad ei kanna sinu hingamist, sinu valu, sinu rõõmu.
Sa jõuad vana tamme alla, paned oma koti kõrvale ja hingad sügavalt sisse.
Sa tunned, kuidas maa on soe ja kindel su all, kuidas tuul silitab su nägu – nagu pehme käsi, mis tuletab meelde,
et sa oled elus ja hetkes.
Ja seal, selle tamme all, sa lubad endale –
et sa ei kõnni enam laenatud tarkustega.
Et sa ei kanna teiste tõdesid, justkui oleksid need sinu omad.
Et sa oled valmis kuulama omaenda sisemist häält, omaenda kogemust, omaenda teekonda.
Sa mõistad, et tõeline tarkus ei ole lihtsalt teada vastuseid, vaid julgeda küsida küsimusi, millele pole veel keegi vastanud.
Julgeda eksida, kukkuda ja jälle tõusta.
Julgeda elada mitte teiste valgustuses, vaid omaenda varjus ja valguses.
Ja siis sa tõused, võtad koti üles – aga nüüd see tundub kergem.
Mitte sellepärast, et sa oleksid midagi ära visanud, vaid sellepärast, et sa tead nüüd – see on sinu tee.
Ja see tee kuulub ainult sulle.
Ela nii, et su kĂĽsimused oleksid sinu omad.
Ela nii, et su vastused oleksid su hingest sĂĽndinud.
Ela nii, et su valgus poleks kellegi teise peegeldus, vaid sinu enda leek.
Ja kui keegi küsib, miks sa oma teed käid, vasta:
„Sest see on minu tee. Ja ma valin selle käia.“