Kunagi ammusel ajal oli ühes kauges kuningriigis valitseja, kes otsustas leida tõelise rahu olemuse. Selleks kuulutas ta välja võistluse, kutsudes riigi parimaid kunstnikke looma pilti, mis kujutaks täielikku rahu. Valitseja lubas auhinda sellele, kes suudab rahu kõige paremini edasi anda.
Kunstnikud tulid kokku ja töötasid usinasti, lootes võita valitseja soosingut. Kui määratud aeg kätte jõudis, kogunesid nad paleehoovi, tuues kaasa oma parimad tööd. Valitseja vaatas ükshaaval kõik pildid üle, kuid lõpuks jäid tema ette ainult kaks, mis eristusid teistest.
Esimesel pildil oli kujutatud ilus ja rahulik maastik. Seal oli tüüne järv, mille pealispind oli nii sile, et see peegeldas ümbritsevaid mägesid, helesinist taevast ja kohevaid valgeid pilvi. Järve ümber oli näha lopsakat rohelist loodust, ja kõik tundus olevat täiuslikus harmoonias. See pilt kiirgas rahu ja vaikust ning igaüks, kes seda vaatas, tundis, et siin on rahu tõepoolest olemas.
Teine pilt oli aga hoopis teistsugune. Sellel olid kujutatud metsikud, ähvardavad mäed, mille kohal keerlesid tumedad pilved. Taevas oli tormine, sadas vihma ja sähvis äike. Keset seda kaootilist maastikku paiskus kaljuseinast alla vahutav ja äge kosk, mille möirgas ümbritsevas tormis. Kõik selle pildi detailid näisid olevat täis pinget ja ohte. Kuid kui valitseja pildi sügavusse vaatas, märkas ta midagi erilist. Seal, kaljupragu sees, kasvas väike põõsas, ja selle põõsa oksal oli lind, kes oli pununud endale pesa. Hoolimata kõigist ähvardavatest tingimustest, istus linnuke rahulikult oma pesal ja haudus järglasi, täiesti hoolimata ümbritsevast tormist.
Valitseja mõtles pikalt ja kaalutles, kummale pildile anda võit. Lõpuks tunnistas ta teise pildi parimaks ja selgitas oma otsust nii: “Tõeline rahu ei ole pelgalt vaikus ja rahu näiline puudumine, mis eksisteerib ainult soodsates tingimustes. Tõeline rahu on see, kui hoolimata kõigest ümbritsevast rahutusest, ohust ja pingest, säilitab inimene rahu ja tasakaalu oma südames. See on rahu, mis püsib isegi kõige ägedama tormi keskel.”
Ja nii võitis pilt, mis kujutas rahu kõige sügavamat olemust – rahu, mis jääb püsima, hoolimata kõigist eluraskustest ja tormidest.
