Kes on Südamekohalolija?
Ta ei ole psühholoog ega guru. Ta ei paku valmis vastuseid.
Aga kui ta küsib: “Kuidas sul tegelikult läheb?”, siis midagi mureneb. Mitte sina – vaid su üksindus.
Ta on inimene, kes kuulab mitte ainult su sõnu, vaid vaikust nende taga.
Ta ei tõtta sind parandama, vaid lubab sul olla terve, isegi kui sa oled katki.
Ta on tõeline sõber – mitte müra, vaid ruum.
Intervjueerija (I): Südamekohalolija, mida tähendab sinu jaoks „tõeline sõber“?
Südamekohalolija (S): Tõeline sõber ei küsi, kuidas sul läheb, et järgmisena ise rääkida.
Ta küsib, et sind näha.
Ta ei eelda, et sul peab kõik hästi olema – ta lubab sul vastata nii, nagu on.
Ja ta ei ehmu su pisaratest ega vaikustest.
Tõeline sõber on see, kelle juures sa ei pea end kokku panema, et kohale ilmuda.
I: Miks on nii raske ausalt vastata küsimusele “Kuidas sul läheb?”?
S: Sest me oleme harjunud vastama “hästi” isegi siis, kui sees karjub.
Me kardame olla koormaks.
Aga tõeline sõber ei näe sind kui probleemi, vaid inimesena, kes vajab ruumi.
Ja kui sa kohtad kedagi, kelle juures sa saad olla aus – siis sa ei varise kokku, vaid vabaned.
I: Mida tõeline sõber ei tee?
S: Ta ei hakka kohe parandama.
Ta ei pööra vestlust endale.
Ta ei hakka rääkima, kuidas sinust kellelgi on veel halvem.
Ta ei vähenda sinu tunnet, isegi kui ta ei mõista seda.
Ta lihtsalt istub sinuga. Kuulab. Ja jääb.
I: Kas tõeline sõprus tähendab, et oled alati olemas?
S: Mitte alati… aga siiralt.
Tõeline sõber ei pruugi kogu aeg su kõrval olla, aga sa tead, et ta ei lähe ära, kui sul on raske.
Tõeline sõber ei kao su vaikusepimedusse – ta jääb sinna küünlavalgena.
I: Mida sa ütleksid inimesele, kes tunneb, et tal pole sellist sõpra?
S: Vaata enda sisse – ehk oled sa ise see, kellele tuleb esmalt sõbraks hakata.
Me tõmbame ligi neid, kes resoneerivad meie enda sügavusega.
Kui sa õpid olema päriselt kohal ka enda jaoks, siis hakkad märkama neid, kes on samuti valmis hoidma, mitte ainult kuulama.
Tõeline sõprus ei tule kvantites, vaid kohalolus.
Lõpusõna: Südamekohalolija naeratas tagasihoidlikult, vaikselt.
Ta ei öelnud midagi suurt, aga iga sõna kandis.
Ja enne kui ta lahkus, ta vaatas silma ja ütles:
„Mõnikord ei muuda sõber olukorda… aga ta muudab selle kandmiseks kergemaks.
Ja see ongi kõik.”
