Oli kord väike kaluriküla, kus inimesed elasid suuresti oma igapäevase töö ja looduse rütmi järgi. Külaelanikud olid harjunud raskustega, mida meri ja ilm neile pakkusid, kuid alati usaldasid nad oma paate ja võimeid.
Ühel tormisel päeval läks üks kalur merele. Torm oli tugevam kui tavaliselt, ja tema paat hakkas lainehoogude käes kõikuma. Äkki läksid lained nii kõrgeks, et kaluri paat kummuli paiskus ja ta sattus vette. Mees ei olnud väga hea ujuja ja paadis olnud päästevestid olid tormiga minema uhutud.
Kalur hakkas paaniliselt vees vehkima, otsides midagi, millest kinni haarata. Kõik, mida ta nägi, oli kaugel hõljuv õlekõrs. Kuigi see tundus täiesti lootusetu, haaras kalur sellest, pidades seda oma viimaseks võimaluseks.
Õlekõrs ei olnud muidugi piisavalt tugev, et teda vee peal hoida, kuid selle haaramine andis mehele hetkelise lootuse ja kindlustunde, mis aitas tal rahuneda ja oma mõtteid koguda. Rahunedes märkas kalur eemal kaldale triivivat tükki oma paadist, mis näis piisavalt suur ja tugev, et teda toetada.
Kalur ujus viimase jõuga paaditükini, klammerdus selle külge ja triivis lõpuks kaldale, kus külaelanikud teda päästsid.
Kui kalur oli tagasi külas ja oma kogemusest taastunud, mõtles ta sageli sellele, kuidas õlekõrre haaramine oli talle sel kriitilisel hetkel andnud jõudu ja lootust, isegi kui see iseenesest teda ei päästnud. Ta mõistis, et vahel, kui oleme kõige meeleheitlikumas olukorras, võib isegi kõige väiksem lootus või tugi anda meile jõudu ja selgust, mida vajame, et leida tõeline lahendus.
Külaelanikud õppisid kaluri lugu kuulates, et mõnikord võib isegi näiliselt tühine asi, nagu õlekõrs, olla oluline, kui see suudab anda meile lootust ja aidata meil oma meeli koguda. Ja nii levis külas vanasõna: “Uppuja haarab õlekõrrest.” See tuletas kõigile meelde, et lootus ja meelekindlus on eluliselt tähtsad, isegi kui olukord tundub lootusetu.