Oli kord naine, kes armastas meest, kes oli katki – mitte väliselt, vaid seesmiselt.
Tal olid teravad servad, kaitsemehhanismid, kõik vastused varnast võtta, aga sügaval sisimas – hirm, et teda ei armastata sellisena, nagu ta päriselt on.
Naine tahtis teda aidata. Rääkis, õpetas, soovitas raamatuid ja loenguid. Mees noogutas, ent sulgus veelgi enam.
Ühel päeval naine lihtsalt vaikis. Ta ei õpetanud enam midagi. Ta ei parandanud, ei juhendanud. Ta lihtsalt oli.
Toetas. Hoidis. Naeratas, kui mees komistas, ja jäi tema kõrvale, kui too vaikis.
Möödus aega.
Mitte palju. Aga piisavalt.
Ühel päeval ütles mees: „Sa oled mu elu muutnud. Mitte sõnadega – vaid sellega, et sa ei läinud ära.”
Ta hakkas avanema. Hakkas jagama, küsima, kuulama.
Ta tahtis kasvada –
mitte seepärast, et keegi temalt nõudis,
vaid seepärast, et keegi teda armastas.
Armastus ei tõsta häält. Ta ei loe moraali. Ta ei tule tõestama ega parandama. Ta tuleb jääma.
Ja selle kohaloluga õpetab ta rohkem kui tuhat sõna kunagi suudaks.