Ükskord küsis laps vanaisalt: „Kas puud palvetavad?”
Vanaisa muigas ja vaatas aknast välja, kus kaseoksad õõtsusid tuules ja kuldne valgus paitas rohtu.
Ta vastas: „Ei. Aga nad elavad nii, nagu palvetaksid.”
Laps jäi mõttesse.
„Aga kuidas see saab olla?”
Vanaisa silitas aeglaselt habet.
„Sest nad usaldavad elu. Nad ei sunni õisi avanema, nad ei karda tuult, nad ei küsi, kas päike armastab neid.
Nad lihtsalt kasvavad.Vaikselt. Pidevalt. Täiel rinnal. See ongi nende viis Jumalat tänada.”
Ja laps vaatas esimest korda puud kui midagi enamat. Mitte kui taime, vaid kui elavat teadmist.
Ta ei kuulnud sõnu. Aga ta tundis püha vaikust.
Loodus ei vaja rituaale, sest tema rituaal on elu ise.
Ja mõnikord,kui me seisame vaikselt puu all või istume rohukõrte seas, me mõistame: ka meie saame õitseda ilma sõnadeta.
Lihtsalt…
elades kohalolus, usalduses ja rütmis.