Oli kord inimene, kes rändas mööda maad, otsides vastust: „Mis määrab elu käigu? Kas usk? Kas Jumal? Kas saatus?”
Ta külastas õpetajaid, kuulas pühakirju, luges raamatuid. Igaühel oli oma vastus. Aga miski ei jäänud päriselt kõlama.
Lõpuks, väsinuna, istus ta mäe otsas. Seal ei olnud sõnu. Ainult tuul, mis paitas tema põski. Vihm, mis kastis maad. Päike, mis ei küsinud, kas sa usud temasse – ta lihtsalt paistis.
Ja inimene taipas:
💧 Vesi voolab, sõltumata meie arvamusest.
🌱 Lill kasvab, ka siis, kui keegi seda ei näe.
🌞 Päike tõuseb, ilma et keegi peaks talle luba andma.
Elu kulgeb omas rütmis – kutsumata, kaebamata, ennast tõestamata.
Ta naeratas vaikselt. „Ma ei pea tingimata teadma, kuidas kõik toimib. Ma lihtsalt pean õppima elama nii, et ei lähe vastuollu elu endaga.”
Ja kui ta mäelt alla kõndis, ei otsinud ta enam vastuseid. Ta kuulas vaikust. Ja vaikus vastas.🤍