Ta ei olnud valjuhäälne. Ei pidanud kõnesid ega otsinud tähelepanu. Ta tuli vaikselt, pehme pilgu ja soojade silmadega, ning kui sa temaga kohtusid, jäi midagi sinus justkui teistsuguseks. Mitte seetõttu, et ta midagi ütles — vaid kuidas ta kohal oli.
Inimesed tundsid end tema kõrval nähtuna.
Mitte sellepärast, et ta küsis palju, vaid sellepärast, et ta kuulas isegi vaikust.
Ta ei püüdnud parandada, suunata ega juhtida. Ta lubas lihtsalt olla.
Ja selles „lubamises“ oli midagi tervendavat.
Maailm oli temaga karm olnud. Oli rebinud usaldust ja pannud kahtlema, kas tema pehmus oli nõrkus või kingitus.
Aga tema ei sulgunud. Ta valis jääda avatuks.
Iga kord, kui ta oleks võinud ehitada müüri, ehitas ta silla.
Iga kord, kui oleks võinud vaikida, pani ta käe õlale.
Mõni inimene ei märganudki teda.
Aga need, kes märkasid — need ei unustanud enam kunagi.
Sest tema kõrval tundsid nad midagi haruldast: rahulikku kindlust, vabastavat hellust, armastust, mis ei nõudnud midagi vastu.
Ükskord küsiti talt: „Kuidas sa jaksad alati nii pehme olla?”
Ta naeratas ja vastas: „Ma ei jaksagi alati. Aga ma tean, et kui mina ei jää pehmeks, siis kellele jääb see maailmas meelde, mida tähendab tõeliselt ühenduda?”
Tema süda oli nagu valgus, mis ei küsinud luba.
Ta lihtsalt ilmus, soojendas, valgustas, ja jättis alles.
Mitte midagi valjult. Aga kõige tähtsamal moel.
Ja just sellepärast oli maailm temaga parem paik.
Nähtamatu valgus, mis muutis kõike, mida ta puudutas.
