Marek istus pargipingil, käed ristis, kulm kortsus. Tal oli põhjust olla vihane – keegi ei mõistnud teda, elu ei läinud nii, nagu ta soovis, ja maailm tundus ebaõiglane.
Tema kõrval istus vana naine, kes oli jälginud tema pinges olekut juba mõnda aega. Lõpuks ta küsis:
“Kas sa tahad olla õnnelik?”
Marek põrnitses teda. “Muidugi tahan. Kes ei tahaks?”
Vana naine noogutas ja ütles rahulikult: “Siis pead sa lõpetama vihase olemise.”
Marek turtsatas. “Kerge öelda, aga mitte nii lihtne teha.”
Naine naeratas. “Mitte lihtne, aga vajalik. Vaata enda sisse – kas su südames on korraga ruumi nii vihale kui ka õnnele?”
Marek vaikis. Ta teadis vastust.
Viha oli olnud tema kaaslane, aga see ei olnud kunagi toonud talle kergust. Kui ta tahtis tõesti olla õnnelik, pidi ta lahti laskma sellest, mis teda seestpoolt näris.
Ja nii hingas ta sügavalt sisse, vaatas päikesekiiri lehtede vahel ning tundis esimest korda üle pika aja… rahu.
Õnne leidmiseks tuleb kõigepealt loobuda vihast. 