Kord külastas noor näitekirjanik William Shakespeare’i, otsides nõu, kuidas kirjutada näidendeid, mis kõnetaksid inimesi igaveseks.
“Noor sõber,” ütles Shakespeare, “ütle mulle, millest unistavad inimesed sinu ümber? Milliseid muresid nad varjavad ja milliseid rõõme jagavad?”
Noormees vastas: “Nad unistavad armastusest, kardavad kaotusi ja otsivad tähendust.”
Shakespeare naeratas. “Siis kirjuta neist asjust. Kirjuta sellest, mida sa ise tunned, sest kui sa vaatad sügavale oma südamesse, leiad sealt kõigi inimeste lood. Ela ja lase oma elu olla peegel, milles teised saavad näha iseennast.”
Noormees jäi mõttesse ja küsis: “Aga kuidas ma tean, et minu sõnad on ajatud?”
Shakespeare vastas: “Kirjuta tõde. Elu tõde ei vanane kunagi. Kirjuta sellest, kuidas inimesed armastavad, vihkavad, võitlevad ja lepivad. Siis on sinu sõnad igavesed, sest nad peegelduvad igas inimeses, kes kunagi elab.”
Noor kirjanik kummardas ja lahkus. Sellest päevast alates püüdis ta iga sõnaga tabada elu sügavamat olemust – ja avastas, et tõeliselt ajatu kunst on see, mis puudutab hinge.
Moraal: Tõeline looming sünnib elust endast. Kui sa kirjutad tõtt ja näitad elu peeglit, on sinu looming ajatu ja inspireerib põlvkondi.