🌀„Me ei näe inimest sellisena, nagu ta on, vaid sellisena, nagu meie oleme.“
— Anaïs Nin
🌀Sissejuhatus – ruumi avamine
On aegu, mil inimene hakkab elu väärtust mõõtma kasu järgi.
Kes teeb, see loeb. Kes ei tee, see näib üleliigne.
Aga just seal, kus kasu mõõdupuu muutub liiga kitsaks, sünnib pimedus.
Funktsionaalfilosoofia (FF) küsib sellisel hetkel mitte: „Kes on süüdi?“
vaid: „Millist funktsiooni täidab see inimene praegu tervikus?“
🌀 Elutarkuse vahetus – õpetaja ja õpilase dialoog
Ă•pilane: Ă•petaja, miks inimesed hakkavad vananedes tunduma kasutud?
Nad ei tööta enam, ei tooda, ei panusta nähtaval viisil.
Õpetaja: Ütle mulle – kas puu on kasutu, kui ta enam vilja ei kanna,
aga hoiab varju ja juuri koos?
Õpilane: Me kipume nägema ainult seda, mis on silmaga mõõdetav.
Õpetaja: Just. Kui inimene mõõdab elu ainult tegutsemise kaudu,
siis muutub olemine nähtamatuks.
FF-vaates ei ole elu väärtus seotud ainult tegemisega, vaid ka tasakaalu hoidmisega.
Õpilane: Aga kuidas eristada laiskust ja väärikat pausi?
Õpetaja: Vaata, kas paus lagundab või hoiab.
On puhkamist, mis on põgenemine.
Ja on vaikust, mis kannab tervikut.
🗝️ Tähendamissõna – puukast verandal
Ă•petaja jutustas loo vanast talumehest ja tema pojast.
Talumees oli terve elu töötanud. Kui jõud rauges, andis ta talu pojale ja istus verandal.
Poeg vaatas teda ja nägi ainult kasutust:
„Ta ei tee enam midagi.“
Pimedus kasvas südames, kuni poeg ehitas puukasti. Ta pani isa sinna ja viis kuristiku äärde.
Ja siis kostis vaikne koputus.
Isa ütles: „Viska mind, kui pead… aga hoia kast alles. Seda läheb su lastel kunagi vaja.“
🌀 Tarkusehetk – õpetajalt
Kui inimene näeb teises ainult koormust,
ei näe ta enam aega.
Ja kes ei näe aega, hakkab kordama sama mustrit oma lastega.
FF ütleb: mida sa täna lükkad kuristikku,
see tuleb homme tagasi teise rollina.
🌀 Õpilase taipamine – integratsioon
Õpilane: Siis vanadus ei ole kasutuseta olek… vaid tuleviku peegel?
Õpetaja: Jah. See, kuidas sa kohtled neid, kes enam ei kanna, näitab, kas sa oskad kunagi ka ise kanda lasta.
🌿 Lõppmõtisklus – vaikne maandumine
Inimene ei ole masin, mille väärtus lõpeb tööpäeva lõppedes.
Vanadus ei ole viga süsteemis. Ta on aeglane õpetus.
Kes ei austa elu viimaseid peatükke, ei mõista ka esimesi.
Ja nii jääb kasti lugu mitte julmuseks,
vaid hoiatuseks:
🗝️ ära õpeta oma lastele, kuidas sinuga kunagi ümber käia.
„Tsivilisatsiooni küpsust ei mõõdeta sellega, kuidas ta kohtleb tugevaid,
vaid sellega, kuidas ta hoiab nõrku.“
— Albert Schweitzer
„Kui keegi on oma koha kaotanud, siis pole see tema süü, vaid süsteemi pimedus.“
— Konstellatsioonitarkus
„Kes vanemat ei austa, sellel pole homset.“
— Pärimustarkus
🌀🌀🌀
#elutarkusevahetus