đŸŒčMaailma kauneim roos

đŸŒčElas kord kuninganna, kelle aias kasvasid kĂ”ige kaunimad lilled, mida vĂ”is leida igal aastaajal ja igalt maailma maalt. Seal Ă”itsesid kevade Ă”rnad Ă”ied, suve lĂ”hnavad kroonlehed, sĂŒgise sĂŒgavad vĂ€rvid ja isegi talve vaiksed kasvuhoonelilled.

Aga ĂŒle kĂ”ige armastas kuninganna roose.

SeepĂ€rast kasvas tema aias roose rohkem kui ĂŒheski teises kuningriigis. Seal olid metsikult kasvavad Ă”unalĂ”hnalised kibuvitsad oma roheliste lehtede ja lihtsate Ă”itega; seal olid sametised punased roosid, lumivalged roosid, kuldse varjundiga roosid ja roosid, mille kroonlehtedel oli Ă”rna koidu vĂ€rv.

Need ronisid mööda lossimĂŒĂŒre ĂŒles, vÀÀnlesid ĂŒmber sammaste ja aknaraamide, pĂ”imusid rĂ”dude ĂŒmber ning ulatusid isegi lossi koridoridesse ja saalidesse. MĂ”ni rippus nagu lĂ”hnav kardin kĂ”rgete akende ees, mĂ”ni tĂ”usis nagu roosipuu lossiĂ”ue keskel.

Nende lĂ”hn, kuju ja vĂ€rv olid kĂ”ik erinevad, kuid igaĂŒks neist oli oma ilu poolest ime.

Ent ometi ei olnud lossis rÔÔmu.

Lossi saalides valitses mure ja kurbus.

Kuninganna lamas haigevoodis ning arstid olid pĂ€rast pikka nĂ”upidamist öelnud, et tema elu kustub peagi nagu kĂŒĂŒnlaleek tuule kĂ€es.

Siis ĂŒtles kĂ”ige targem arst tasase, kuid kindla hÀÀlega: „Üks pÀÀsetee tal siiski on.“

KÔik kummardusid lÀhemale, et kuulda.

„Tooge talle maailma kauneim roos — see roos, mis on ĂŒlima ja kĂ”ige puhtama armastuse kehastus. Kui kuninganna seda nĂ€eb, ei sure ta.“

SĂ”num levis ĂŒle kogu maa.

Ratsanikud kihutasid lĂ€bi metsade ja ĂŒle pĂ”ldude, saadikud lĂ€ksid kaugetesse linnadesse ja aedadesse. Inimesed tĂ”id roose igalt poolt: punaseid nagu pĂ€ikeseloojang, valgeid nagu vĂ€rske lumi, Ă”rnu nagu lapse naeratus.

Toodi roose, mis olid kasvanud kangelaste haudadel, roose, mis olid istutatud armastajate poolt, roose, mille lÔhn tÀitis terveid aedu.

Aga iga kord raputas tark arst pead.

„See ei ole veel see roos.“

Nii möödusid pÀevad.

Ühel vaiksel hommikul tuli lossi vĂ€ike tĂŒdruk. Ta hoidis kĂ€es lihtsat roosi, mis ei olnud ei kĂ”ige suurem ega kĂ”ige uhkem.

„Ma tĂ”in roosi,“ ĂŒtles ta tasa.

Õukondlased vaatasid ĂŒksteisele otsa. See roos tundus nii lihtne.

„Kust sa selle leidsid?“ kĂŒsiti.

TĂŒdruk vastas: „See kasvas seal, kus ema hoidis oma haiget last sĂŒles kogu öö, kuigi ta ise oli vĂ€sinud ja nĂ”rk. Kui laps hommikul naeratas, puhkes see roos Ă”ide. See on armastuse roos.“đŸŒč

Tuba jÀi vaikseks.

Kui roos kuningannale ulatati, vaatas ta seda kaua. Tema silmadesse tuli rahu ja soe valgus.

Sest ta tundis Àra selle roosi tÔelise ilu.

See oli roos, mis ei kasvanud mitte aias, vaid sĂŒdames.

Ja kĂ”ik mĂ”istsid sel hetkel, et maailma kauneim roos on puhas ja ennastandev armastus.đŸŒč

Ostukorv