PĂ€rimuslik tarkusejutt
MĂ€gede ja avarate taevaste keskel rÀÀgitakse ĂŒhest linnust, kes lendas kĂ”rgemale kui kĂ”ik teised. See oli kotkas.
Teised linnud lendasid metsade kohal, mÔned jÀrvede ja orgude kohal, aga kotkas tÔusis nii kÔrgele, et nÀgi korraga nii metsi, jÔgesid kui ka mÀgesid.
Ăhel pĂ€eval kĂŒsis vĂ€ike lind temalt: âMiks sa lendad alati nii kĂ”rgele? Kas sa ei karda?â
Kotkas vastas rahulikult: âKui lendad madalal, nĂ€ed ainult ĂŒht puud. Kui tĂ”used kĂ”rgemale, nĂ€ed tervet metsa.â
Paljud rahvad on nÀinud kotkas midagi enamat kui lihtsalt lindu.
Temas on nÀhtud taeva sÔnumitoojat ja PÀikese lindu.
Kui ta tÔuseb kÔrgele taevasse, ei pÔgene ta valguse eest, vaid lendab sellele vastu.
SeetÔttu on kotkast peetud julguse, selguse ja vabaduse mÀrgiks.
Ta ei ela madalates tormides, vaid otsib vaikset kÔrgust, kus Ôhk on puhas ja vaade avar.
Looduse vaatlejad on sageli öelnud, et inimene vĂ”ib kotkalt Ă”ppida ĂŒht lihtsat asja.
Kui elu muutub segaseks ja mÔtted raskeks, siis ei pea alati rohkem vÔitlema.
MÔnikord tuleb lihtsalt tÔusta kÔrgemale, et nÀha tervikut.
Kotkas ei ole vÔimas sellepÀrast, et ta oleks teistest lindudest tugevam.
Ta on vĂ”imas sellepĂ€rast, et ta nĂ€eb kaugemale kui teised. đŠ

