🌒”Inimene ei leia rahu enne, kui ta lõpetab enda eest põgenemise.“ — Søren Kierkegaard
🌒Sissejuhatus: On teemasid, mille eest me proovime põgeneda. Mitte sellepärast, et me oleksime argpüksid,
vaid sellepärast, et me pole veel valmis oma valu silmadesse vaatama. Nii me täidame vaikust tegevusega, hirmu seletustega ja üksindust mõttega, et „kõik on korras“.
Aga hing teab, et pole.
Kõik, mille eest me põgeneme, ootab meid meie endi sees — mitte karistusena, vaid uksehoidjana. Sest tõde ei tule kunagi vägisi.
Ta tuleb hetkel, kui inimene ĂĽtleb: “Ma ei jookse enam.“
🌒 Dialoog: Õpetaja ja Õpilane
Õpilane: Õpetaja, ma tunnen, et ma jooksen. Ma ei tea täpselt, mille eest, aga mu sees on rahutus.
Ma täidan end tööga, sõnadega, isegi palvetega. Aga rahu ei tule. Kas ma põgenen iseenda eest?
Õpetaja: Kui inimene tunneb vajadust kogu aeg liikuda, on see sageli märk sellest, et ta ei julge peatuda.
Peatumine tähendab kuulmist, ja kuulmine toob kaasa tõe.
Epiktetos: „Meid ei vaeva asjad ise, vaid meie mõtted nende kohta.“
Tõde ei tee haiget — vastupanu tõele teeb.
Ă•pilane: Aga kuidas ma julgen peatuda, kui tean, et seal ootab valu?
Õpetaja: Julgus ei tähenda, et sa ei karda. See tähendab, et sa ei lase hirmul enam juhtida.
Kui sa istud oma valu kõrvale nagu vana sõbra kõrvale ja ütled: „Ma näen sind, ma kuulen sind,“
siis valu muutub õpetuseks.
Õpilane: Ma olen alati uskunud, et valu tuleb eemaldada. Et tõeline rahu tähendab vabanemist kõigest valusast.
Õpetaja: See on illusioon, mida inimkond on kaua toitnud. Valu ei ole vaenlane — ta on teejuht.
Carl Gustav Jung: “Inimene ei saa valgustatuks, kui ta kujutab ette valguse kujundeid, vaid kui ta muudab teadlikuks pimeduse.“
Kui sa põgened pimeduse eest, jääb valgus sinust alati sammu võrra kaugemale.
Õpilane: Aga kas on üldse võimalik mitte põgeneda?
Kas inimene saab tõesti seista silmitsi kõigega, mis temas on?
Õpetaja: Mitte korraga. Valgus ei paisku üle maailma, vaid tõuseb hommikuti aeglaselt. Nii on ka tõega.
Laozi: „Kui sa lõpetad põgenemise, jõuad sinna, kuhu oled alati kuulunud.“
Sinu ĂĽlesanne pole suruda, vaid lubada.
Ă•pilane: Kuidas lubada, kui hirm on tugevam kui tahe?
Õpetaja: Hirm on ustav sulane — ta kaitseb sind selle eest, milleks sa pole veel valmis.
Kui sa teda tänad, mitte ei vihka, hakkab ta tasapisi taanduma.
Konstellatsioonitarkus: “Kõik, mille eest põgeneme, jääb meie sĂĽsteemi seisma, kuni keegi julgeb seda vaadata.“
Vaata oma hirmu mitte kui vaenlast, vaid kui sõnumitoojat.
Ta näitab teed sinna, kus valgus veel magab.
Õpilane: Siis tähendab kohtumine iseendaga tegelikult andestamist?
Õpetaja: Jah. Andestamist kõigele, mida sa oled püüdnud vältida. Kui sa suudad öelda: „Ma luban endal olla ebatäiuslik,“
siis avaneb tee tagasi sĂĽdamesse.
Albert Camus: “SĂĽgavaim julgus on vaadata omaenda absurdsusele näkku ja ikkagi jätkata elamist ausalt.“
Õpilane: Nii et rahu ei tule põgenemisest, vaid peatamisest.
Õpetaja: Just nii. Rahulik inimene ei ole see, kellel pole valu. Ta on see, kes ei põgene enam oma valu eest.
Vaikus. Lehed liiguvad kergelt tuules. Õpetaja vaatab õpilast leebelt.
Õpetaja: Põgenemine on nagu jõe vool, mis püüab jõuda merre.
Aga meri on see, kes ootab, mitte see, kes taga ajab.
Kui sa lõpetad jooksmise, saab meri sind lõpuks vastu võtta.
Õpilane: Siis ma arvan, et ma olen valmis… peatuma.
Ă•petaja: Ja just sel hetkel, kui sa seda ĂĽtled, oled sa juba poolel teel koju.
🌒Lõppsõna: Inimene ei leia valgust mitte valguse poole joostes, vaid pimedusega sõbrunedes.
Kõik, mille eest me põgeneme, tahab meile tegelikult rääkida, et me ei ole katkised, vaid pooleliolevad.
Søren Kierkegaard: „Kes põgeneb kannatuse eest, põgeneb ka õnne eest.“
Tõde ei ole hirmutav, kui ta on läbi südame nähtud. Seal, kus hirm lõpeb, algab mõistmine.
Ja seal, kus mõistmine süttib, hakkab valgus tõusma.
🌒 Pärimuslik mõtisklus
Eesti rahvatarkus: „Kes oma varju kardab, see päikest ei näe.“
Eesti vanasõna: „Põgenev mees jookseb oma hingest mööda.“
Vanas pärimuses öeldi: „Kui vari sind taga ajab, seisa paigal ja ta jääb su kõrvale.“
Sest vari ei taha sind neelata — ta tahab, et sa teda mõistaksid.
Pärimustarkus: „Kui inimene lõpetab põgenemise, hakkab maa tema all hingama.“🌒