🌺Elutarkuse vahetus: „Harmoonia ja tasakaal”

Aristoteles ütles kord: „Voorus ei ela äärmuses, vaid nende vahel.“

Konks – vaikne äratundmine

Mõned inimesed annavad end tühjaks ja põlevad läbi.
Teised tõmbuvad kinni ja jäävad kõvaks.
Mõlemad püüavad ellu jääda –
aga kumbki ei ela päriselt.

Elamine algab seal, kus inimene õpib andma ja hoidma elu rütmi järgi, mitte hirmu järgi.

Sissejuhatus – eluhoiak, mitte valik

Õpetaja ja õpilane istusid vaikselt.
Midagi polnud katki, ja ometi oli midagi väsinud.
See ei olnud väsimus pingutusest,
vaid väsimus sellest, et käsi oli liiga kaua olnud ühes asendis.

Õpilane ütles lõpuks: „Ma vaatan inimesi enda ümber… mõned annavad end tühjaks ja põlevad läbi, teised hoiavad nii kinni, et ei julge enam armastada.
Mõlemad justkui kaitsevad end, aga kaotavad elu voolu.“

Õpetaja noogutas aeglaselt. „Sest nad arvavad, et peavad valima.“

Mõistujutt – „Harmoonia ja tasakaal – avatud ja suletud käsi”

Õpetaja jätkas:
„Zen-õpetaja Mokusen Hiki õpetas kord väga lihtsalt.

Ta näitas rusikasse surutud kätt ja küsis: “Kui käsi on kogu aeg nii, mis see on?”
Vastus oli: vigastus.

Siis avas ta peopesa ja küsis uuesti: “Ja kui käsi on kogu aeg nii?”
Vastus oli: teistsugune vigastus.

Ta ei rääkinud rahast ega iseloomust.
Ta rääkis jäikusest.“

Õpilane kuulas ja tundis, kuidas midagi temas pehmenes.

Dialoog õpetaja ja õpilase vahel

Õpilane: Miks inimesed arvavad, et peavad valima: kas anda või hoida?

Õpetaja: Sest nad ajavad segi armastuse ja eneseohverduse.
Erich Fromm ütles, et armastus ei ole enese kaotamine, vaid elujõu jagamine.
Kui elujõudu enam pole, ei ole enam ka armastust.

Õpilane: Aga kas elu ei oota pingutust?

Õpetaja: Ootab, kuid mitte lakkamatut pressimist.
Laozi hoiatas, et liigne pingutus kulutab
ja liigne hoidmine seiskab.

Kui sa surud kogu aeg edasi, väsid.
Kui hoiad kogu aeg kinni, kaotad liikumise.

Õpilane: Kuidas ma siis tean, millal anda ja millal hoida?

Õpetaja: Kui andmine teeb sind tühjaks, on aeg hoida.
Kui hoidmine teeb sind kõvaks, on aeg anda.

Vanarahvas ütles selle kohta lihtsalt: „Tühi kaev ei anna vett.“

Tarkusehetk – õpetajalt

Õpetaja jäi hetkeks vait ja ütles siis vaikselt: „Tasakaal ei ole kompromiss – see on elujõu rütm.“

Ta lisas, et see on tänapäevane aforism, sündinud inimeste kogemusest, kes on õppinud, et elu ei küsi rohkem pingutust,
vaid paremat kuulamist.

Piiblis Koguja raamatus öeldakse: igal asjal on oma aeg – aeg hoida ja aeg ära heita.
See ei ole kõhklus. See on küpsus.

Õpilase taipamine

Õpilane ütles tasakesi: „Ma saan nüüd aru… ma ei põlenud läbi sellepärast, et andsin, vaid sellepärast, et ma ei osanud vastu võtta.

Ma hoidsin kätt liiga kaua avatud
ja nimetasid seda vooruseks.“

Õpetaja noogutas.
„Voorus,“ ütles ta, „on oskus liikuda.“

Lõppmõtisklus – elu rütm

Elu ei küsi, kas sa oled avatud või suletud.
Ta küsib, kas sa oskad vahetada asendit.

Kes hoiab kogu aeg kinni, jääb elust ilma.
Kes annab kogu aeg ära, jääb ise tühjaks.

Nagu õpetas Aristoteles, voorus ei ela äärmuses, vaid nende vahel.

Tarkus on oskus kuulata elu rütmi
ja lasta käel liikuda – avada siis, kui on aeg, ja sulgeda siis, kui on aeg.

Ja just selles liikumises püsib elu.