Armastus ei teki mürinaga. Ta ei vajuta uksekella ega nõua tähelepanu.
Ta tuleb tasa – nagu hommikune udu põlluserval või esimene suits korstnast, mis näitab, et keegi on kodus.
Esimene kiht on veetlus — pilgud, naeratused, tärganud soov.
Teine on kõhklus — „Kas sina ka?“ „Kas mina tohin?“
Aga kolmandas kihis… tekib midagi, mida vanaema nimetas „silmade ära tundmiseks“.
See on ainulaadsus.
See ei tähenda, et teine on täiuslik. See tähendab, et ta on oma ebatäiuslikkuses kordumatu.
See on hetk, kus sa ei vali enam inimest selle järgi, mida ta sulle annab, vaid selle järgi, kes sa tema kõrval oled.
Mitte keegi teine ei istu seal. Mitte keegi teine ei kõnni nii tasa.
See inimene ei täida sind — ta ei tule nagu jõgi, mis sind uputab.
Ta on nagu allikas — aeglane, aga pidev. Ja tema kohalolu… teeb su iseendale selgemaks.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja… millal saab armastusest midagi rohkemat kui tunne?
Õpetaja: Siis, kui armastus muutub äratundmiseks, mitte otsimiseks.
Kui sa enam ei küsi: „Kas ta meeldib mulle?“ vaid taipad: „Ta on kohal.“
Vaikselt. Kindlalt. Ilma vajaduseta end tõestada.
Õpilane: Aga mis siis, kui see ei tundu piisavalt suurejooneline?
Õpetaja: Ka täiskuu ei tee lärmi, kui ta tõuseb.
Ka armastus ei pea põlema leegiga, et olla soe.
Kui kellegi kõrval vaikus ei tundu tühjusena, vaid rahuna, oled jõudnud ainulaadsuse väravani.
Õpilane: Kas see tähendab, et ta on „see õige“?
Õpetaja: Mitte veel. Aga see tähendab, et sa ei otsi enam mujalt.
Et tema silmavaade ei küsi midagi, kuid ütleb: „Ma näen sind.“
Nii nagu vanad hinged tunnistasid teineteist – mitte sõnadega, vaid vaikse olemisega.
Õpilane: Ja kui ma ei tea, kuidas seda tunnet sõnadesse panna?
Õpetaja: Siis ära pane. Kuula oma vaikust.
Kui ta tuleb ja sa ei tunne vajadust teeselda, siis oled leidnud inimese, kes aitab sul endas koju tulla.
See ei ole armastus, mis karjub. See on armastus, mis jääb.
🍃 Ainulaadsus rahva pärimuse keeles
Meie esiemad ei rääkinud „õigest inimesest“.
Nad ütlesid: „See, kel kõrval sa ei karda vaikust.“
„See, kel käsi tunneb ära su palge kuju ka pimedas.“
„See, kel juures oled rohkem sina, kui üksi olles.“
Ainulaadsus ei tule nõudmise ega ootusega.
Ta ei tule ajast, mil kõik on kindel, ega tingimustel, mida saab kontrollida.
Ta tuleb siis, kui oled valmis vaatama teise inimese silmadesse ilma vajaduseta neid muuta.
Ta tuleb siis, kui lased inimesel olla see, kes ta on — mitte ideaali varjus, vaid omaenda valguses.
Selles valguses ei pea enam midagi saavutama.
Selles kohalolus ei pea end õigustama.
Seal piisab sellest, et oled.
Ja et keegi teine näeb sind nii, nagu sina end veel näha ei oska.
Kui süda rahuneb kellegi kõrval… siis tead.
See ei ole lõpp, see on algus.
Vaikne algus… millel on juured.
„Armastuse vaikne sügavus ei mõõda sõnu, vaid südame rahu.“
– Rahvatarkus
„Mõned inimesed ei astu su ellu uste paukumisega. Nad lihtsalt tulevad. Ja jäävad. Ja sa taipad, et see ongi kodu.“
– Pärimuse kandja
„Ainulaadsus ei tähenda, et teine inimene on parim. Ta on lihtsalt see, keda su süda ei taha asendada.“
– Elutark vanainimene
„Kui keegi toob su hinge kerguse, ilma et ta midagi ütleks — see on ainulaadsuse kingitus.“
– Metsavaikuse mõte