Vanasõna ütleb: „Kelle käes on su rahu, see on sinu isand.“
Sageli ei märka inimene, kuidas ta on oma rõõmu, rahu ja isegi eneseväärtuse sidunud teise inimese tujude, hinnangute või käitumise külge. Nii sünnibki sõltuvussuhe – nähtamatu ahel, mis meenutab küll armastust, kuid toitub hirmust ja vajadusest. Tõeline tarkus õpetab, et armastus ei ole vangla, vaid vabadus.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, miks tunnen, et mu enesetunne kõigub koos sellega, kas teine on minuga rahul?
Õpetaja: Sest sa oled andnud oma südame võtme teise kätte. Epiktetos on öelnud: „Kes seob oma rahu teise käitumise külge, on tema ori.“ Kui sinu rahu sõltub kellegi tujude lainetest, oled sa nagu laev, mille ankur on unustatud.
Õpilane: Aga kas mitte armastus ei tähendagi andmist ja hoolimist?
Õpetaja: Armastus jah, aga mitte oma hinge ära andmist. Seneca on öelnud: „Kes ei suuda elada ilma teisteta, elab ilma endata.“ Tõeline hoolimine sünnib siis, kui mõlemad seisavad oma jalgel ja annavad üksteisele ruumi.
Õpilane: Kui ma jään liiga kinni, tunnen pidevat ärevust – hirmu, et jään üksi.
Õpetaja: Just see hirm ongi ahel. Rousseau ütles: „Vabadus kaob seal, kus hirm juhib.“ Kui sa teed valikuid hirmust, siis ei saa sa kunagi kogeda tõelist armastust – vaid selle varje.
Ă•pilane: Aga kuidas siis armastada, ilma et kaotaksin ennast?
Õpetaja: Aristoteles meenutab: „Tõeline sõprus ja armastus ei koosne kasust, vaid hingede vabadast kooskõlast.“ Armastus on nagu kaks puud, mis kasvavad lähestikku, kuid kummalgi on oma juured. Kui nad liiga tihedalt kokku istutatakse, lämmatavad nad teineteise.
Õpilane: Õpetaja, aga kuidas ma siis õpin piire?
Õpetaja: Laozi ütles: „Kui annad ära oma keskme, jääd tühjaks. Kui seisad oma keskmes, oled täidetud ja rahus.“ See tähendab, et kõigepealt pead tundma ja austama oma piire – siis oskad ka teist austada.
Õpilane: Nii et kui ma ütlen „ei“ seal, kus mu hing ütleb ei, siis ma ei ole isekas?
Õpetaja: Vastupidi. See on tõeline armastus. Simone Weil on öelnud: „Tõeline armastus on see, kui teise olemasolu on sinu jaoks püha, ilma vajaduseta teda omada.“ Kui austad oma vajadusi, siis oskad ka teist võtta pühana – mitte kui oma täitjat või päästjat.
Õpilane: Ja mis saab siis, kui ma julgen tunda oma valu ja haavatavust? Kas see ei tee mind nõrgaks?
Õpetaja: Kierkegaard ütles: „Kõige raskem orjus on hirm kaotada armastus, sest see teeb meid võimetuks armastust vastu võtma.“ Julgus oma valu tunnistada ei tee sind nõrgaks, vaid vabaks. See on märk, et sa ei ela enam hirmu järgi, vaid tõe järgi.
Sõltuvussuhe on nagu nähtamatu ahel, mis seob inimese vabaduse ja rõõmu kellegi teise käitumise külge. Kuid ahelat ei hoia kinni teine, vaid meie enda hirm ja harjumus. Kui inimene naaseb oma keskmesse, julgeb öelda „ei“, kui süda seda ütleb, ja „jah“, kui hing kutsub, siis sünnib tõeline vabadus ja armastus.
Õpetaja: Pea meeles, õpilane – tõeline armastus ei küsi, et sa kaotaksid ennast. Ta kutsub sind hoopis leidma ennast ja jagama seda, mis on sinus tõeline.
