TUNNUSTUS

Tunnustus

Etümoloogia:
Tuleneb tegusõnast tundma (< soome-ugri tüvi, võrdle soome tuntea).
„Tunnustama” = tundma + -ust-, algne tähendus ära tundma, õigeks pidama, tõeks kinnitama.
Seega tunnustus = ära tundmise ja heakskiidu nähtavaks tehtud vorm.

Algne tähendus:
Tunnustus ei ole pelgalt välise auhinna jagamine, vaid sisemine akt, kus inimene tunnistab teist või nähtust õigeks ja omaks.
See tähendab sisima maailma ja teise maailma kokkuliitmist äratundmise kaudu.

Näiteid sisemisest tunnustusest:

Kui keegi räägib oma kogemusest ja sa tunned sees: „See on ka minu tõde” → tekib sügav kokkukuuluvus. See on tunnustus.
Kui sõber valib raske tee oma missiooni järgimiseks ja sa ütled talle: „Ma näen, et see on sinu tee, isegi kui ma ise nii ei valiks” → see on tunnustus tema sisemisele tõele.
Kui õpetaja kuulab õpilast ja mõistab: „See küsimus tuleb tema päris südamest, ma pean austama tema teekonda” → see on tunnustus, mis liidab õpetaja ja õpilase maailmad.
Kui partneri maailmavaade erineb sinu omast, kuid sa näed: „See täiendab mind, mitte ei ohusta mind” → see on tunnustus, mis loob ühisosa kahe erineva tõe vahel.

Tänapäevane tõlgendus:
Kui tunnustus taandub välisele kiitusele või formaalsele märgile, ideoloogilisele altkäemaksule, kaob selle tegelik jõud – jõud on sisekaemuse ja teise äratundmise kaudu loodud side.

Pühakirja peegel:
„Tunnustage neid… ja pidage neid üliväärtuslikuks nende töö pärast.” (1Ts 5:12–13)
– Tunnustus Piibli mõistes ei ole vorm, vaid tõeline äratundmine ja austus, mis liidab inimesi sisemiselt.

Ida paralleel:
Budismis: „Kui sa tõeliselt näed teist inimest, kaotad eraldatuse – siis tekib kaastunne.”
See tähendab, et tunnustus on äratundmine, mis liidab sinu maailma teise maailmaga üheks tervikuks.

Seega:
„Tunnustus ei ole kiitus, vaid kahe sisemaailma kokkusobitamine äratundmise kaudu.”