MĂ”ned lood ei vaja suuri sĂ”nu, et kanda endas sĂŒgavat tĂ”de. Nad liiguvad nagu vaikselt voolav jĂ”gi, mis toob pinnale peegelduse meie enda sisemisest maailmast.
âElevant ja köisâ on just selline lugu â lihtne pilt, mille taga on kogu inimese mĂ”tte- ja uskumusmaailma peegeldus. See on lugu sellest, kuidas nĂ€htamatu köis, mida me kanname oma peas ja sĂŒdames, vĂ”ib olla tugevam kui ĂŒkski raudne kett. Ja kuidas vabadus ei alga sellest, et keegi köie lĂ€bi lĂ”ikab, vaid sellest, et me taipame â köis ei olegi pĂ€riselt meid kinni hoidmas.
Dialoog
Ăpilane: Ăpetaja, ma lugesin ĂŒhest loost, kuidas elevandid ei pĂ”gene, kuigi neid hoiab kinni vaid Ă”huke köis. Miks nad siis ei kasuta oma jĂ”udu?
Ăpetaja: Sest nad ei usu, et see on vĂ”imalik. Nad on Ă”ppinud oma varasest east peale, et köis on tugevam kui nemad. Ja nii kannavad nad seda usku kogu elu â kuigi tegelikkus on ammu muutunud.
Ăpilane: See kĂ”lab nagu meie enda elu. MĂ”ni vana kogemus vĂ”i kellegi öeldud sĂ”na jÀÀb justkui mÀÀrama kogu meie olemist.
Ăpetaja: Just. Epiktetos on öelnud: âInimest ei vangista asjad ise, vaid tema enda arvamused neist.â MĂ”tle â mitu korda oled ise jÀÀnud paigale mitte seepĂ€rast, et uks oleks lukus, vaid seepĂ€rast, et arvasid, et see on lukus?
Ăpilane: Nii et köis on ainult minu peas?
Ăpetaja: Jah. Buddha on Ă”petanud: âAinus piir sinu elus on see, mille oled oma mĂ”tetega loonud.â Kui mĂ”istad, et köis ei hoia sind, saad liikuda sinna, kuhu igatsed.
Ăpilane: Aga kuidas seda uskuda, kui kogu elu on olnud teistmoodi?
Ăpetaja: See nĂ”uab sisemist vĂ”itu. Laozi ĂŒtles: âKes vĂ”idab teised, on tugev. Kes vĂ”idab iseenda, on vĂ€gev.â Iga kord, kui astud sammu oma hirmust vĂ”i piiravast uskumusest ĂŒle, muutub köis peenemaks, kuni see lĂ”puks kaob.
Ăpilane: Ja kui ma kukun?
Ăpetaja: Henry Ford meenutab: âKas sa arvad, et suudad, vĂ”i arvad, et ei suuda â mĂ”lemal juhul on sul Ă”igus.â Kukud â tĂ”used. Vabadus ei tule kunagi ĂŒhe hetkega. Aga iga katse on juba köie lĂ”dvendamine.
Elevant ja köis on meeldetuletus, et kĂ”ige tugevamad ahelad ei ole tehtud rauast, vaid meie enda mĂ”tetest. Need on lood, mida oleme endale rÀÀkinud nii kaua, et oleme unustanud â me vĂ”ime neid muuta.
Nagu Marcus Aurelius ĂŒtles: âMeie elu on see, milliseks meie mĂ”tted selle kujundavad.â
Vabadus algab hetkest, mil me lakkame uskumas oma kujuteldavasse vanglasse. Ja kui kord astud sammu ĂŒle nĂ€htamatu piiri, avastad, et maailm on suurem, valguskĂŒllasem ja vabam, kui oskasid arvata.