Õhtu laskus aeglaselt üle küla, nagu keegi oleks ettevaatlikult kuldse lina üle maa laotanud. Vanal puidust sillal seisis õpetaja ja vaatas jõe voolu – ta teadis, et vesi kannab endas lugusid, mida inimesed sageli ei märka. Õpilane tuli tasahilju, hoides käes väikest paberisse mähitud pakikest. Ta ulatas selle õpetajale, öeldes vaid: „See on sulle.“ See ei olnud kallis kingitus, kuid selles oli midagi, mis pani õpetaja silmad hetkeks peatuma – see oli mälestus, hool ja teadmine, et keegi oli temast mõelnud.
Dialoog
Õpilane: „Õpetaja, kas armastuse keel võib olla ka kingituste tegemine? Kas see ei ole liiga materiaalne?“
Ă•petaja: „See võib tunduda nii, aga kingituste keel ei räägi rahast ega kullast. See räägib tähelepanust. Gary Chapman on öelnud: ‘Kingitused on armastuse visuaalsed sĂĽmbolid.’ See tähendab – enne kui sa midagi kingid, oled sa mõelnud teise inimese peale. Ja see mõtlemine on juba kingitus iseenesest.“
Õpilane: „Nii et kingitus võib olla ka midagi, mis ei maksa raha?“
Ă•petaja: „Just. Kingitus võib olla lilleõis tee äärest, kiri, mille oled ise kirjutanud, foto, millel on teie ĂĽhine mälestus. Ema Teresa on öelnud: ‘Iga naeratus on armastusest sĂĽndinud kaunis kingitus.’ Armastus ise on suurim ja kalleim kingitus, aga selle kõrval on väikestel sĂĽdamest tehtud asjadel eriline jõud.“
Õpilane: „Aga miks mõned inimesed ei väärtusta väikeseid kingitusi?“
Ă•petaja: „Sellepärast, et nad ei kuule teise armastuse keelt. John Lennon ĂĽtles: ‘Meil on see armastuse and, aga armastus on nagu kallis taim. Sa pead seda kastma ja hoolitsema.’ Kui sa tead oma partneri armastuse keelt ja kõneled selles, siis mõistab ta iga sinu antud märki – olgu see kas või tass sooja teed kĂĽlmal õhtul. Parim kingitus on teadmine, et keegi nägi sind, kuulis sind ja tahtis sind rõõmustada.“
Õpilane: „Kas see tähendab, et pean õppima mitte ainult andma, vaid ka vastu võtma?“
Ă•petaja: „Täpselt. Thomas Merton ĂĽtles: ‘Armastuse and on anda jõudu armastada ja see tähendab, et armastust saab hoida ainult ära andes – ja see saab olla täiuslik ainult siis, kui see on ka vastu võetud.’ Kingituse tegemine ja vastuvõtmine on sama jõe kaks kallast. Kui ĂĽks puudub, jääb vesi kinni.“
Rahvapärimus räägib, et kõige hinnalisemad kingitused on need, mis „panevad südame naeratama“. Vanad perenaised kinkisid külalislahkuse märgiks leivapätsi või õunakorvi, mitte sellepärast, et nad pidid, vaid sellepärast, et see oli nende viis öelda: „Ma olen sinust hoolinud.“
Suurimad kingitused ei ole alati kallid ega läikivad. Need on hetked, mil keegi teab, mida sa vajad, veel enne, kui sa ise seda tunnistad. Ja võib-olla ongi armastuse keel – kingitused – lihtsalt viis öelda: „Ma mäletan sind, ma mõtlen sulle, ja sa oled minu südames olemas.“