“Kõik, mis sind teiste juures ärritab, viib sind iseenda mõistmiseni.”
— Carl Gustav Jung
Ärritus on üks sügavamaid vaimseid väravaid, kuhu inimene võib astuda ainult siis, kui ta on valmis nägema tõde enda,
mitte teiste kohta.
Kõik, mis meis teistes valu, pinget või trotsi tekitab, on peegeldus sellest, mida me pole endas veel tervendanud.
Ă„rritus ei ĂĽtle midagi teise inimese kohta.
Ta ütleb kõik sinu kohta.
See on hinge kõne, mitte teise inimese kõne.
Ja see kõne teeb haiget ainult seni, kuni me püüame tema vastu võidelda.
Kui inimene lõpetab välise parandamise ja hakkab nägema sisemist liikumist, siis algab tõeline ärkamine — armastus ei tule enam tundena, vaid teadvuse seisundina.
Sel hetkel sünnib mõistmine:
“Keegi ei tee mulle midagi — mina ise näen, tõlgendan ja reageerin.”
Siis muutub ärritusest teejuht:
võitlusest saab vastuvõtmine, viha muutub mõistmiseks, kohtumõistmisest saab kaastunne.
Ja selles seisundis kohtuvad kaks näiliselt vastandlikku jõudu:
ükskõiksus, sest miski ei kõiguta enam sisemist tuuma, kaastunne, sest inimene näeb, et igaüks tegutseb oma valu läbi.
See on seitsmenda dimensiooni värav —
armastus mitte tundena, vaid ärganud teadvusena. Siin ei hinnata kedagi.
Siin ei tõugata midagi tagasi.
Siin nähakse läbi — ja lastakse lahti.Ärritus ei ole takistus.
Ă„rritus on tee.
Ja see tee viib alati iseenda juurde.
“Inimene ei näe maailma sellisena, nagu maailm on, vaid sellisena, nagu tema ise on.”
— Immanuel Kant
“Vihastamine teiste peale on nagu tule sĂĽĂĽtamine enda sees — teised ei põle, sina põled.”
— Buddha
“Tõeline armastus algab hetkest, kui miski sinus enam ei otsi õigustust, vaid tõde.”
— Søren Kierkegaard